/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/17/15725792t1hde8e.png)
Absoluutselt iga eestlane on seisnud mõne enam või vähem lagunenud mõisahäärberi ees ja mõelnud: «Küll oleks äge, kui mina siin elaksin…»
Ärge salake, ka teie olete seda mõelnud. Mina ka. Tundub, et 700-aastane orjaöö läks ikka täitsa asja ette, kui meil selline alaväärsuskompleksi tempel rahvusliku DNA sisse vajutati. Seda tungi kirjeldab Andrus Kivirähki «Rehepapi» lõpp, kus loll sulane Jaan sahvri põrandal istub ja mõtleb: «Mida edasi teha? Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kõik tema unistused olid täitunud. Mis veel?»
Enamasti suudame mõisahimust üle olla. Leidub muidugi neidki, kes oma halba maitset ja alaväärsustunnet varjata ei suuda ning päriselt mõisa elama asuvad, et saaks lasta end senjööriks ja härraks kutsuda. Kõik kokkulangevused tegelikult mõisates elavate eestlastega on mõistagi täielik juhus.
Koorekiht ekraanil
Telesarjas «Elu võimalikkusest maal» juhtub nii, et sümpaatne noorpaar Madli ja Peeter Paul (vastavalt Helena Lotman ja Mikk Jürjens) pärib Karuaugu (no kas pole vaimukas nimi!) mõisahäärberi. Ehteestlaslikult ei lähe nad seda isegi vaatama, vaid ütlevad päeva pealt üles oma valgekrae-töökohad, üürikorteri, pakivad asjad Volvo järelkärusse ja kihutavad kohale. Sest, noh, spontaansus ja keevaverelisus on ju meil juba emapiimaga organismi imetud.
See on juba suur võit, kui suudad välja mõelda telesarja teema, mis puudutab absoluutselt igaüht potentsiaalsetest vaatajatest. Lisame nüüd komplekti retsepti koostisosa «armastatud näitlejad». Juba selle trupi pärast tasub telekas neljapäeviti kell 20 pooleks tunniks Inspira kanalile seada.
Ekraanile tulevad Helena Lotman, Mikk Jürjens, Evelin Võigemast, Meelis Rämmeld, Maiken Pius, Priit Pius, Mirtel Pohla… Põhimõtteliselt kõik sellise klassi näitlejad, kelle etendused teatris on nii välja müüdud, et saali pääsemiseks peab teil keskmisest kõvem tutvus olema. Aga näe, siin on nad täiesti tasuta teie elutoas!
Suurepärased artistid on meie meelelahutuseks ekraanile seadnud režissöör Liis Lindmaa ja produtsent Anatoli Tafitšuk. Lindmaa lõpetas 2019. aastal lõpetasin BFMi telerežii eriala ning sellest ajast peamiselt telerežissöörina tegutsenudki. Kuna Lindmaa ja Tafitšuk on päriselus elukaaslased, võib hinnata nende pingutust üheskoos sarja loomisel: ega see saa lihtsam olla mõisa renoveerimisest.
Olen kriitiku privileegi kasutades seni näinud sarja kaht esimest jagu ning kinnitan, et «Elu võimalikkusest maal» hoiab Eesti telesarja kohta üsna kenasti tempot, pooletunnise jao jooksul ei tule tukk peale isegi kriitikul, kes neil nädalatel on kogu oma energia PÖFFile viinud.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/17/15725798t1hc04b.jpg)
Seninähtu põhjal on sarja tugevaim tegelaskuju Helena Lotmani kujutatud Madli. Stsenaristid Laura Kalle ja Ott Kartau näitavad tema kaudu meile huvitavat vaimset häiret. Madli jaoks on oluline, et asjad paikneksid süsteemis. Selle koha pealt ma mõistan teda, mulle ka meeldib, kui mu töölaual on asjad sümmeetriliselt ja täisnurgeti.
Harrastuspsühhiaater seletaks, et see tuleb inimese abitusest kontrollimatu ja ohtliku välismaailma ees ja püüdest seda kompenseerida, korrastades asju, millest jõud üle käib.
Ma muide ei oleks uskunud, et keegi Madli moodi suhtlusmaneeriga inimene päriselt olemas on, pidasin teda sarjaloojate kollektiivseks fantaasiaks. Aga siis tuli meelde, et saatus on andnud mulle valgustusliku võimaluse ühe sellise inimesega isegi koos töötada.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/17/15725797t1h1242.jpg)
Mikk Jürjensi tegelane Peeter Paul jääb esialgu Madli varju, samuti läheb aega, enne kui hakkame aru saama, mismoodi tüüp on mõisas pesitsev Meelis Rämmeldi boheemfilosoof. Esilagu tundub paljutõotav ekstsentrik.
Liiga vaimukas
Kõige kahtlasem on sarja juures dialoog. Stsenaristid on täis tahtmist kirjutada tihedat ja vaimukat teksti. Suuresti käibib «Elu võimalikkusest maal» komöödiasarjana, see tähendab, et nalja peab saama, aga see on üks libe tee. Kalle ja Kartau üritavad oma teksti vaimukusi kirjutada, aga paraku kukuvad need enamasti üsna ebaloomulikud välja.
Suudan muidugi ette kujutada inimesi, kes entusiastlikult niisugust kildu rebivad, aga sama soojaga tulevad vaimusilma ette normaalsed inimesed, kes nende tüüpide selja taga endale sõrmega oimukohale koputavad. Argoosõna selle kohta on «kringel».
/nginx/o/2023/11/17/15725796t1h8d09.jpg)
Eesti telesarjades on mõned dialoogimeistrid, kes suudavad isegi algajate näitlejate suhu panna kõige jaburamaid lauseid ning need töötavad. Töötavad isegi nii hästi, et lähevad sealt edasi rahvasuhu. Kalle ja Kartau selle sarja põhjal niisuguste geeniuste hulka ei kuulu, liiga rabe ja punnitatud on see tekst.
Muu poolest jääb «Elu võimalikkusest maal» kenaks pooletunniseks kauniks postkaardiks, mida meile Eestimaa imekaunist suvest kord nädalas näidatakse. 16. novembril loojus päike – mitte et seda näha oleks olnud, nad lihtsalt räägivad nii, nagu oleks selle madala pilvelae taga päike – kell 15.54. Nii nagu igal aasta novembris, hakkan ma juba kahtlema suve võimalikkuses Eestis, las see sarjakene aitab siis usuleeki hõõgumas hoida.
SARI
«Elu võimalikkusest maal»
ERRi ja Telia telesari
Režissöör Liis Lindmaa, produtsent Anatoli Tafitšuk
Osades Helena Lotman, Mikk Jürjens, Evelin Võigemast, Meelis Rämmeld, Maiken Pius, Priit Pius, Mirtel Pohla jt
Inspiras neljapäeviti kell 20