:format(webp)/nginx/o/2023/11/17/15726729t1h480c.jpg)
Ralf Sauter vaatas ära ühe omapärasema filmi PÖFFi põhivõistlusprogrammist ning jõudis ka «Öiste värinate» programmiga tutvuda, kui linastus ühe võttega filmitud põnevusdraama «Põrumine!». Kohal olid ka režissöör ja osatäitjad, sealhulgas näitleja Ted Raimi, keda eestlased teavad hästi seriaalist «Sõjaprintsess Xena».
Linastub veel 17. novembril Coca-Cola Plazas
Omapäraseid esteetilisi lahendusi armastava ekstsentrilise Belgia filmitegija Gust Van den Berghe’i uusimas teoses nägin enda jaoks väga meelepäraseid mõjutusi. See on justkui linateos kaugemast ajast, mis oma vanamoodsuse taustal paistab ka parodeerivat moodsaid superkangelasfilme. Arvasin vaatamise ajal, et superkangelasmüüdi pilamine küll polnud otseselt režissööri taotlus, aga kui hiljem Gustiga intervjuud tehes seda möödaminnes mainisin, läksid tal silmad põlema ja ta hüüatas: «Just! See on nagu film superkangelasest, kelle võime on täiesti mõttetu!»
Niinimetatud kangelaseks on siin inim-magnetist mees, kelle saatus juhib tsirkusesse, keset suurt veidrike perekonda. Ometi jookseb sellest loost läbi ka tajutav eksistentsiaalne hoovus, nii-öelda suutmatus leppida enda eripärasusega isegi seda toetavas keskkonnas ning hinges pitsitav soov kogeda rutiinset normaalsust, kuuluda inimeste sekka.
Maailm, mille Van den Berghe loob, on siin oma suletud maagilisuses ja vanamoodsuses pilkupüüdev, meenutades mulle kangesti Federico Fellinit, seevastu peategelane sarnaneb oma nõtkes kehakeeles natuke Buster Keatonile ja väljendab end suuresti läbi miimika (Gust leidiski oma peaosatäitja tsirkusest). «Magnetmehes» loodud mikrokosmos - stuudiosse ehitatud sajanditagune tsirkus - avab võimaluse köitvalt arenevaks tragikomöödiaks, ent paraku suur osa filmist lihtsalt kuivab ja seisab, mitte kunagi päriselt jõudes sellise sisekaemuseni, mida need tegelased väärivad, ja taandudes sageli füüsilisele huumorile, mis saalis olevat rahvast eriti lõbustada ei suutnud. Tahtsin tõesti filmi rohkem nautida, sest siin on loodud sarmikas olustik, mida ilmestavad teatrer, tsirkusekunst ja isegi sõjatrauma, aga narratiivselt jääb «Magnetmees» kuidagi õhukeseks, justkui režissöör pelgaks sügavamalt nendesse tegelastesse laskuda. Olgugi et lugu kippus venima, suutis teatud hetkedel see ometi ka isiklikult puudutada. Kurioosum.
/nginx/o/2023/11/17/15726727t1h086f.jpg)
Linastub veel 18. novembril Coca-Cola Plazas
Enne «Põrumise» algust mainis mulle režissöör Alex Kahuam, et tegemist on nagu telesarja «Succession» ning mulluse restoranifilmi «Keemispunkt» ühendusega.
Sarnaselt «Successionile» seisab selle filmi keskmes jõukas pärija, kes oma uhkes häärberis viskit rüübates kraakleb telefoni teel võlanõudjatega ning püüab selle kõrvalt säilitada häid suhteid tütardega. Sarnasus paar aastat tagasi PÖFFil linastunud «Keemispunktiga» on jällegi tingitud sellest, et mõlemad filmid on üles võetud üheainsa võttega, teisisõnu võeti siin eksperimendi korras terve film kahe tunniga ühekorraga üles, nagu näitlejad etendaks teatritükki.
Kui aga «Keemispunkt» on mulle meelde jäänud õnnestunult äreva ansamblifilmina, kus läbipõlenud tippkoka ümber tiirutab ka terve hulk omade probleemidega maadlevaid restoranitöötajaid, siis «Põrumist» peab suuresti enda õlgadel kandma peaosaline Ted Raimi. Siin jäävad kõik kõrvaltegelased kuidagi õhukeseks ja ebaloogiliseks, nende eesmärk on pigem Raimi tegelaskuju survestada, aga see ei mõju filmis kordagi orgaaniliselt ega usutavalt, sest lugu toimub reaalajas ning ärilisi-elulisi pingeid on siia üritatud tehislikult peale kuhjata.
Küll aga töötas «Põrumine!» mu jaoks psühholoogilise karakteriuurimusena mehest, kelle perekondlikust uhkustundest ning hirmust kantud käitumist võiks esialgu tõlgendada küll sotsiopaatlikult, küll argpükslikult. Surnud isa varjudes seismine, moraalsuse pragunemine jõukuse keskel ning soov iseendale kaevatud augus ikkagi lunastuseni pürgida tulevad siin motiividena piisavalt hästi esile ja tegid «Põrumise» vähemalt draamana täitsa vaadatavaks.
/nginx/o/2023/11/17/15726728t1h1f8a.jpg)