INTERVJUU ⟩ Kunstnik ja seksuaalterapeut melanie bonajo: paistab, et halvim asi on olla naiselik

melanie bonajo on veendunud, et eksistentsiaalsete küsimuste ja sealhulgas soo puhul tuleb hakata lahti harjutama kõiki ühiskondlikke ootusi ja norme, mida ühiskond on meile peale surunud. Foto: Eero Vabamägi

Kumus on avatud melanie bonajo isikunäitus «Kui keha ütleb Jah+». Möödunud aastal Hollandit ka Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik otsib seal vastust küsimusele, kas meie tänases üha enam kommertsialiseeruvas ja tehnoloogilises maailmas on veel kohta intiimsusel.

Näituse keskseks teemaks on puudutus. bonajo, kes on ühtlasi ka somaatiline seksuaalterapeut ja -koolitaja ning puudutusteraapia treener, leiab, et puudutusega saab ravida üksildust – seda tänapäeva epideemiat.

Üks mind pikemat aega kummitanud mõte on see, et kui rääkisin Ameerika kirjaniku ja teaduri McKenzie Warkiga, ütles ta, et mõnikord on sugu tugevam kui armastus. Eestis ja ehk ka mujal paistab see sageli just nii olevat. Sa oled näituse tekstis öelnud, et armastust ei õpita isoleeritult. Kas sa saaksid avada, mida armastus sinu jaoks tähendab ja mida sa isoleerituse all silmas pead?

Mulle on alati olnud suur mõistatus, miks on meil armastuse jaoks ainult üks sõna. Armastus on ju kui kosmos – armastus, mida tunnen oma ema vastu, erineb sellest armastusest, mida tunnen oma romantiliste partnerite, oma koera või selle näituseruumi vastu. Et neid lugematuid armastuse dimensioone tunnetada, võiksime püüelda nende armastuse nüansside mitmekesisuse poole: neid kohti on oi kui palju, kus saame armastust kogeda ja väljendada.

Olgu selleks armastus keskkonna vastu, armastus loomade või enda vastu. Nõnda armastusse peensusi lisades muutuvad mõned traditsiooniliselt intiimsemaks peetud ruumid ehk ka vähem intiimseks, säilitades siiski oma väärtuse.

Tõesti, kipume armastust selle tavapärases mõistes nägema kui midagi privaatset ja intiimset. See arusaam on tingitud sellest, et me sageli tähtsustame ja seame esikohale sellised mõisted nagu mõistus, teaduspärasus, objektiivsus, millest viimase olemasolus ma isiklikult kahtlen. On objektiivsus olemas? Need on mõisted, milles peetakse emotsioone sageli ebasobivaks. Tikume käsitlema ka loodust pelgalt inimkeskselt, teaduspäraselt – objektina, mida saab ära kasutada ja mille üle domineerida, selmet mõista, et loodus on elus nagu meie, ja seda läbi armastuse.