ARVUSTUS ⟩ Bibliofiilide erootikavideo on eelmäng kirjasõnapornole laval

Eestis pole mõtet ahhetada sõnalavastuse üle, mis tegelikult ruumiinstallatsiooniks osutub. Foto: Herkko Labi

Jarmo Reha vaatab julgelt, avalalt objektiivi ja kõneleb: «Ma ei kummarda kellegi ees./Minu austus inimeste või autoriteetide ees/ei ole automaatne,/vaid see sünnib sellest,/et me peame vastastikku teineteise pilgule vastu./Mu pilk küsitleb ja kutsub välja,/ja ma saan austada neid,/kes mulle vastavad ning väljakutse vastu võtavad,/ei põgene ega põikle pilguga,/ei muutu ülbeks ega püüa minust üle olla,/nõnda oma ebakindlust paljastades/– vaid vaatavad otsa ja ütlevad,/mis neil öelda on.»

See on seesama Reha, keda mäletan Vaba Laval 2019. aastal etendunud Armel Rousseli lavastatud hübriidteatriteosest. Videoklipid maailmarändur Jarmo Rehast vaheldusid toona näitleja elusate monoloogidega laval. Nüüd tõuseb heli- ja videotehnikuna eeslava vasakus nurgas istuv Reha paar korda püsti, et kaunilt ja nukralt mõni bluusilugu laulda.

Kulus umbes tund aega, kuni leppisin sellega, et Jarmo Reha monolavastusena välja reklaamitud «Eidos» on tegelikult Aare Pilve mõtteluuleõhtu, mida ümbritseb kolme kunstniku (Urmas Lüüsi kunst, Siim Reispassi video, Kiwa helid) loodud ruumi-, heli- ja videoinstallatsioon. Sakala 3 kammersaalis oli võimalus Jarmo Rehaga pooleteise tunni jooksul üht ruumi jagada. Tavapärasest lõdvemat etendust jälgida.