:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2023/11/23/15737812t1h9522.jpg)
November on kuudest julmim, nagu pole öelnud poeet. Novembri erinevaid varjundeid võib leida nii Paul Kuimeti kui Anna Škodenko näitustel.
Kui Paul Kuimeti «Crystal Gridile» uljal sammul siseneda ja kiire pilk üle lasta, võib ju ka mõelda, et tore fototapeet. Või mis tore?! Toredaim! Võtaks selle ja paneks seinale, nende kaskede asemel, mis mul muidu on.
Kuimet on erinevates maailma botaanikaaedades pildistanud troopilisi taimi ja neist kollaaži teinud, on mänginud aegade, ruumide ja kaugustega ning need segi ajanud. Kollaaži rütmistab kapitalismi ajaloos ühe ikoonilise ehitise, nimelt 1851. aasta maailmanäituseks rajatud ja 1936 tules hävinud Londoni Kristallpalee kesklöövi katusesõrestiku muster.
Näitus ongi rütmiline, äkki meenutab kohati mingisugust 80ndate muusikavideoesteetika modernismi. Märksõna exotica ja mõte fabritseeritud maailmadest libiseb ka läbi. Tahab libiseda.
Näitused
Paul Kuimet «Crystal Grid»
Draakoni galeriis avatud 25. novembrini
Anna Škodenko «Käeulatuses»
Kuraator Tamara Luuk
Tallinna Linnagaleriis avatud 21. jaanuarini
Kapital läheb soojemaks
Kuimetit on fotokunstnikuna ikka huvitanud arhitektuur. Arhitektuur kui kapitalismi märk, ka kui mingisuguses ideoloogilises voolamises osaleja. Maja on korra sümbol ja Kuimet ikka olnud korrakunstnik par excellence. «Crystal Grid» on tema näitustest vaata et kõige vähem korralik. Võib-olla ta on isegi majal ja ka majal kui korra sümbolil minna laskmas, kuigi ei usu, sest miks ta peaks. Siin, nagu öeldud, on rütm, on loop, on vaade justkui läbi liitsilma, siin on teatav kunstlik soojus.
/nginx/o/2023/11/23/15737815t1h83bc.jpg)
Fjodor Dostojevski leidis Kristallpalee puhul omal ajal, et tegu on monumendiga moodsa ühiskonna hingetusele, progressimüüdile ja tühja materialismi kummardamisele. Kuimet väänab sellest aga hoopis mingisugust kunstnahast diivani ja öökullitopisega neotribal’it välja.
Fenomenid ja nende omadused, mida Dostojevski oma väljaütlemises vaenab, on Kuimetit kunstnikuna huvitanud. Huvist vasakpoolse kapitalismikriitika vastu ta alustas. Neotribal ja neokapitalism aga ju üksteist ei sega, pigem võimendavad ja nii saame populaarse kõrbefestivali «Burning Man».
Kuimet on erinevates maailma botaanikaaedades pildistanud troopilisi taimi ja neist kollaaži teinud, on mänginud aegade, ruumide ja kaugustega ning need segi ajanud.
Vahel olen Kuimeti pildistatud puud või maja vaadates mõelnud – «Crystal Gridi» puhul vist küll vähem –, et mis seisundeid ta tööd mus tekitavad. Tekitavad midagi sellist, mida ükski teine ei tekita, selles tundub olevat ka midagi olulist ja olemuslikkugi ning tahaks nagu selgusele jõuda. Kas need on budistlikud? Ilmselt mitte. Ma ei satu neid vaadates omadega mingisugusesse objektilahustumisse, mida ehk budistlik asjadele vaatamise viis endaga kaasa võiks tuua. Objekt jääb alles.
Objekt jääb alles ja äkki isegi võib öelda, et muud selle taga pole. Jah, on küll kontseptsioonid ja mõttetöö ja arengud ajas ja ruumis, aga seda ei pea iga kord arvesse võtma. Vahel isegi ei taha. Kuigi, räägin endale ka vastu, Kuimet on just vägagi kunstnik, kelle puhul peab neid asju arvesse võtma. Ta on kunstnik, kelle puhul peab võib-olla isegi kõike arvesse võtma.
Aga «Crystal Gridiga» on nii ja naa. Saab vaadata asja iseeneses ja näha seda muutumas kaleidoskoopiliseks. Nagu on ehk võimalik näha ka kapitali tema kapitalisuses ja näha seda muutumas kaleidoskoopiliseks.
/nginx/o/2023/11/23/15737816t1hec45.jpg)
Mõtlesin ka äkki isegi naiivsust teeseldes selliselegi asjaolule – hea ju, et digitaalne raha ei tea, mis ta on, et tal pole minapilti, tujusid jne, et ta on lihtsalt mingisugune numbrivoog. Oled lihtsalt maailma kohal või taga või üle, aga sulle ei lähe korda. Oled rahulik. Oled deterritorialiseeritud kaleidoskoopilisus, oled glamuurselt graafiline virvarr.
Oli aeg, kui ma ei saanud päris täpselt aru, mida Kuimet teeb, ja ta tööd jäid mulle võõraks. Enam nii ei ole.
Robert Walseri jääsurm
Anna Škodenkot võib kunstnikuna pidada mingis mõttes Kuimeti vastandiks. Analüütiliseks on nimetatud küll tedagi ja fotograafilisus ka mingisuguse meetodi või tunnetusprintsiibina pole võõras, aga olemisviisid, mida Škodenko kujutab, on hoopis teistsugused. Škodenko puhul tuleb tegemist millegi vaiksema ja varjatumaga.
Ei saaks ju öelda, et Kuimetil pole vaikset ja varjatut, aga ta tahaks sellele anda konkreetsema näo, selle sealt varjatusest välja tirida, võib-olla isegi paljastada, Škodenko aga selle sinna jätta. Mis muidugi ei tähenda, et Škodenko puhul mingid asjad sealt varjatusest aeg-ajalt ise ei taha endast märku anda.
Sisenesin näitusele «Käeulatuses» kaks korda, mõlemad korrad uksest. Esimesel korral nägin justkui üht näitust ja teine kord teist. Esimesel korral, lõunasel ajal viibis seal veel inimesi ja see andis ühtviisi kogemuse, käik teisel korral, mis toimus õhtul, kui inimesi polnud, andis teistviisi. Vaatepunktid, kust ja kuidas seda vaadata, tunduvad olulised, ka see, mida teeb valgus ning kui palju ja millist teda on.
/nginx/o/2023/11/23/15737813t1h945f.jpg)
Anna Škodenko maalide – või oleks nende kohta õigem öelda lihtsalt objektid – puhul pole alati väga hästi aru saada, mida seal näeme. Jah, näeme, see on selge, aga mida. Kissitame siis silmi. See ei aita. Kaugemalt võivad need olla justkui arusaadavamad, aga kui lähed lähemale ja hakkad asja uurima, muutub veel hoopiski arusaamatumaks. Tahaks hüüatada nüüd lolli lause – nagu eluski!
Kusjuures sedasorti kasvavas arusaamatuses värelevat vaatamismõnu tekitavad rohkem pigem isegi väiksemad, Möbiuse lehti meenutavad paradoksaalsed objektid, mis oma väiksuses võivad jätta ka mulje, et need on kuidagi teisejärgulised. Ilmselt just sellepärast tuleb neisse ka kõige suurema kahtluse ja sellega kaasneva tähelepanuga suhtuda.
Teosed on peamiselt tehtud alumiiniumile, üks ka plekile. Lähedale minnes tundus see mõnel juhul justkui jääna. Ja tekitab tunnet, nagu siis, kui üritad vaadata, mis seal jää sees siis õigupoolest ka on. Jää ja metalli sulam. Helgib siin ja helgib seal. Aga ikka külmalt. Vahel ka poriselt. Vihmaselt. Jne.
/nginx/o/2023/11/23/15737814t1h059c.jpg)
Millegipärast meenus näitusel ühe mu lemmikkirjaniku šveitslase Robert Walseri elu või õigemini selle lõpp. Walser leiti nimelt surnuna kuskilt jäähunnikust. Kujutame sinna ümber ka maastikku ja viletsat ilma (geoloogilisi ja meteoroloogilisi plaane näeme ka Škodenkol). Enne seda oli ta aastakümneid meeltesegaduses mööda Šveitsi ringi konnanud ja ega keegi vist teadnudki, et ta enam elab, ega tuntud ka huvi.
Nüüdseks on tast saanud, nagu öeldakse, Euroopa kirjandusmodernismi iseäralik klassik. Walser oli muide oluline kirjanik näiteks Kafkale, kes omakorda tundub oluline kirjanik Anna Škodenkole, sest on ta Kafka motiive ka oma töödes kasutanud.
Haihtumised, kadumised, lagunemised, kulumised, hämardumised on ka Škodenko stiihiad. Paar teost justkui hakkaks seina sisse kaduma või, vastupidi, sealt väljuma.
Walser kirjutas oma hilisemat loomingut mikrogrammidena, imepisikeses pliiatsikirjas sigrimigrina. Ka Škodenko töödes leiame imepisikest kirja, mille puhul on mõnikord ka keeruline dešifreerida, millega on tegu. Kiri on ja samas haihtub ta teosesse või ei tea kuhu. Haihtumised, kadumised, lagunemised, kulumised, hämardumised on ka Škodenko stiihiad. Paar teost justkui hakkaks seina sisse kaduma, sinna uppuma, või vastupidi, sealt väljuma. Nagu Robert Walserid jäähunnikusse.
Muidugi on «Käeulatuses» puhul võimalik välja tuua veel ka edevalt, kuid õigetena kõlavaid paralleele ja laduda seostena ritta nimesid nagu J. G. Ballard, Jacques Derrida, Paul Celan, Anselm Kiefer, Tacita Dean jne. Rippuda intertekstuaalsetes võrgustikes võib olla sageli parim asi üldse, mida teha, aga see ei tundu näituse põhipoint. Põhipoint on muus, ja ta on veelgi suurem.