HELEN PÄRK ARVUSTAB ⟩ Menupõnevik, kus osutub oluliseks tõendusmaterjaliks keedusool

Jussi Adler Olsen Frankfurti raamatumessil, 2019. Foto: SCANPIX

Taani menukaima krimikirjaniku Jussi Adler-Olseni krimitriller «Naatriumkloriid» on üheksas raamat Q-osakonnast, Kopenhaageni politsei eriüksusest, kelle lahendada on keerulised ja mitmekihilised juhtumid, kus võrdselt mängivad rolli nii minevik kui ka tänapäev.

Et agusihvkalikult kõik ära rääkida, tuleb alustada sellest, et sarimõrvarite elust-olust ja tegemistest pajatavatest Põhjamaade krimipõnevikest püüan ma alati võimalikult kärmelt eemale vingerdada nagu Võrtsjärves elav angerjas entusiastliku kalamehe käest. Nii õnnestus mul plehku pista ka Q-osakonna sarja esimese kaheksa osa eest, kuid elu tegi korrektuurid, mistõttu tuli üleöö endale selgeks teha kogu sarja olemus ja tegelased ning lugeda läbi kevadel eesti keeles ilmunud üheksas raamat.

Kui alguses olin «Naatriumkloriidi» lugedes kui peata kana, sest tegelasi, mõrvareid ja ohvreid oli juba esimestel lehekülgedel rohkem kui kokku lugeda jaksasin, siis mida lehekülg edasi, seda huvitavamaks ja põnevamaks lugu keris ning üha selgemaks muutus.