ARVUSTUS «Daisy Jones & The Six»: lugu rokkbändist, mida kõik juba teavad

Karmen-Eliise Kiidron
Copy
Kiitma peab «Daisy Jones & The Sixi» head transmeedialist tervikut – kirjalikku, visuaalset ja audiomeediumit, mis loovad koherentse terviku.
Kiitma peab «Daisy Jones & The Sixi» head transmeedialist tervikut – kirjalikku, visuaalset ja audiomeediumit, mis loovad koherentse terviku. Foto: Seriaalikaader

Narkootikumid, seks ja rock’n’roll. Mitte midagi, millega kõik juba kursis ei oleks. Ometi suudab see retsept tõmmata lugejaid endaga kaasa ja panna raamatukaante vahele uppuma nagu värske mesi maiaid mesilinde. Aga kui ma ütleks, et kõik, mis rekordeid lööb, ei olegi nii revolutsiooniline?

Daisy Jones & The Six on bänd 1970. aastatest, mille lõid ammu enne kaks venda Billy ja Graham Dunne. Poisid innustusid kaasaegsetest tähtedest Iggy Popist ja Jimmy Pageist, nad tahtsid olla nagu The Who või The Beatles.

Nad võtsid teisi muusikuid kampa ja tegelesid rahulikus sümbioosis oma loominguga, kuniks ilmus välja varem groupie'na tuntud, kuid osav laulja ja laulukirjutaja, piltilus ja karismaatiline Daisy Jones ning lõi kaardid sassi. Bänd võttis nimeks The Six – nii palju oli neil ennist liikmeid, Daisy Jonesist sai aga reklaamnägu. Omavahel soojendati suhteid ja mindi suure käraga lahku. Kuigi bändi saatis uskumatu edu ja solistide Billy ja Daisy vahel võis näha lausa elektrit, polnud nende läbisaamine leebelt öeldes hea.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles