Grünbergi «OM», sinine ja roheline, ilma mistrata

Sven Grünbergi «OMi» ettekanne: Grünberg on legend, aga paljud pole legendaarseid albumeid ilmselt kuulnud. Foto: Gunnar Laak

Kui tänaseks elektroonilise muusika klassikavaramusse kuuluv Sven Grünbergi teine stuudioalbum «OM» 1988 ilmus, olid üks partii vinüüle kogemata sinised, keegi ei tea, miks. Hiljem on neist saanud eriti hinnatud uunikumid, isegi legend.

Minu kodus oli «OM» harilik must vinüülplaat ja lokkiv mistravaip elutoa põrandal oli sama mustjashall ja kare. Seda tundis isegi läbi riiete, kui ma teismelisena maas pikutades suurte punaste kõrvaklappidega «OMi» kuulasin. Grünbergi «Hingust» ja Erki-Sven Tüüri InSped ka muidugi. Seetõttu on see muusika ilmselt nootide ja kõlanüanssideni peas ja kehas.

Kui «OM» nüüd vabas Eestis uuesti ilmus, tehti plaat kohe värviline, roheline. Uuel väljalaskel on ka palju parem heli, «Melodija» vinüülid olid enamasti väga ebakvaliteetsed, kuid ümbritsev kontekst oli ka teine, roheline «OM» konkureerib kogu maailma muusikaga. Kui nüüd album kontsertkorras lavale toodi, ilmselt tiivustatuna Grünbergi esimese albumi «Hingus» kontserdi edust, konkureerib see nii plaadistatud versiooniga (ja mälestustega selle kuulamisest) kui ka kogu muu maailma muusikaga. Terve album, mis on üksi salvestatud ning mille tegemisest pole ühtegi algdokumenti, on Taavi Kerikmäe poolt lõpptulemuse järgi noodistatud ning Elektroonilise Muusika Ansambli poolt ette kantud. Äratuntav, hea, võõras. Midagi on nagu puudu? Kas tõesti mistravaip?