Jaak Alliku analüüs: Tiit Ojasoo kui poliitilise teatri suurmeister

Stseen lavastusest «Vend Antigone, ema Oidipus». Foto: Gabriela Urm

Hea lavastuse tunnuseks olevat see, et lõplikult valmib ta iga vaataja peas ning võib olla sootuks erisugune. See tähendab, et hea lavastuse puhul ei tee lavastaja kõike publikule puust ja punaseks ette ega tõuka teda jõuliselt ühese ja ainsa arusaama pole.

Tiit Ojasoo loodud «Vend Antigone, ema Oidipuse» on juba paljud spetsialistid kiitnud väga heaks lavastuseks. Minu jaoks hakkas see valmima juba enne etenduse nägemist, kui kuulsin «Plekktrummis» Joonas Hellermaa vestlust Ojasooga. Lavastaja väitis seal, et poliitilist teatrit ta enam ei tee, sest polevat enam selle aeg. No ei uskunud ma neid sõnu mehe suust, kes on loonud meie kõigi aegade parimad ja poliitilist reaalsust otseselt mõjutanud teatrisündmused.

2010. aastal valminud «Ühtse Eesti suurkogu» hoidis ära järjekordse «messias-partei» esiletõusu 2011. aasta parlamendivalimistel. Olime ju näinud 2003. aastal võiduka Res Publica kiiret kõrbemist ning parajasti kõrbes riigikogus sinna 2007. aastal pääsenud Roheliste erakond.

Ojasoo korraldas oma suurkogu samas Saku suurhallis, kus oli toimunud Res Publica esimene suurkogu, ning võttis paljud poliit-show’ regaalid otse üle selle suurejoonelise vesivõsu sünnist. Sellega hoiti ära mõne uue «lootustandva» poliitvärdja tulek 2011. aasta valimistele, mil parlamenti pääseski ainult neli maailmavaateliselt tuntud erakonda: Reformierakond (33 mandaadiga), Keskerakond (26), Isamaa (23) ja sotsiaaldemokraadid (19). Selline jõudude vahekord võimaldas luua erinevaid võimukoalitsioone ja tegi mistahes obstruktsiooni mõttetuks.