ARVUSTUS ⟩ Inimkond otsib kirglikult – ja muidugi leiab

Ester Kuntu (esiplaanil) vahendab Maša ja teiste tegelaste olemust psühholoogilise teatri mõõtkavas, varjundiküllaselt, puudutavalt, hoolivalt. Taamal Anumai Raska ja Maria Paiste. Foto: Herkko Labi

Anton Tšehhovi draamas «Kolm õde» filosofeerib alampolkovnik Veršinin oma viimases monoloogis, kuidas vanasti pühendus inimkond sõdadele ja röövretkedele, nüüd on sellest jäänud tühimik, mida esialgu pole millegagi täita – aga inimkond otsib kirglikult ja muidugi leiab. Seda tekstikohta kuulatades vakatas esietenduse publik Kumu auditooriumis, oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist. Klassika kestab üle aja, tähendusi loob vahetu aeg.

Ekspeditsiooni uuslavastuse «3ÕDE» kavalehel on kirjas: tekstiloome Katariina Unt, Ester Kuntu, Maria Paiste, Anumai Raska; dramaturgiline tugi Laura Kalle. Anton Tšehhovi nimi figureerib lavastaja saatesõnas kui üks algtõukeid. Ühegi tõlkija nime ei mainita. Mõned sõnavalikud lavalt lausutavas tekstis riivavad raasike kõrva, aga kellest-millest need lähtuvad, ei teagi.

Tšehhovi näidend on tervik, millest Undi lavailm lähtub, kärbete ja korduste kombinatsioonides läbi(sta)vad kolm näitlejat Tšehhovi draama, olles kolm õde pluss kõik ülejäänud tegelased. Häälte rütm hüpnotiseerib. Kui liigse rõhuta, mõtlikult korratakse üle avaremark, mis värvi on õdede kleidid, nihkub lavailm järsku ootamatult ligidale.