Perekonnadraamasse pakitud düstoopia

Karin Allik
, teatrikriitik
Copy
«Head lapsed» Ugalas: Lavastajat paistab huvitavat, mis juhtub inimeste ja suhetega suletud süsteemis, kuhu välismaailm ligi ei pääse.

 
«Head lapsed» Ugalas: Lavastajat paistab huvitavat, mis juhtub inimeste ja suhetega suletud süsteemis, kuhu välismaailm ligi ei pääse.  Foto: Silver Kaljula

Ringo Ramuli lavastatud «Head lapsed» Ugala teatris jätkab osalt Ramuli eelmise lavastuse «Kolm ahvi» temaatikat. Ramulit paistab huvitavat, mis juhtub inimeste ja suhetega suletud süsteemis, kuhu välismaailm ligi ei pääse.

Kui «Kolmes ahvis» käsitles ta koostöös trupi ja dramaturg Priit Põldmaga ühe neljapealise kamba vabatahtlikku sulgumist eraldatud ruumi ning verbaalsest suhtlusest loobumist, siis «Heades lastes» uurib ta lapsevanemate initsieeritud perekondlikku isolatsiooni, aluseks Roos Lisette Parmase dramatiseering Yorgos Lanthimose filmist «Koerahammas». Ehkki temaatika on sarnane, võib «Heade laste» lähenemist sellele pidada nüansseeritumaks, sestap ka hirmuäratavamaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles