ARVUSTUS ⟩ Seda filmi vaadates pole häbi nutta

Hendrik Alla
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Eeva Mägi dokumentaalfilm «Kellele ma naeratan», Mari Minn ja Oliver Cypriano.
Eeva Mägi dokumentaalfilm «Kellele ma naeratan», Mari Minn ja Oliver Cypriano. Foto: PÖFF

Niisugust filmi ei tohiks ülepea olemas ollagi. Maailm, kus saab niisugust dokumentaalfilmi teha, pole kindlasti parim kõikidest võimalikest maailmadest.

Filmi «Kellele ma naeratan» autor on vandeadvokaat ja režissöör Eeva Mägi. Ta on öelnud, et põgeneb kohtudraamadest filmimaailma, aga selle filmi (ja mitte ainult) puhul on näha, kuidas need kaks maailma paratamatult segunevad. Dokumentaalses vormis sünge ja halastamatu pärismaailm saab tunni aja jooksul võimaluse näidata end mustvalges südamlikus filmis.

Selle vaatamise ajal pisar poetada pole häbiasi ka kõige paadunumal filmikriitikul, kes ju ometi igasuguseid lugusid näinud. See ühendab filmi Mägi täispika mängufilmiga «Mo mamma», mis räägib leinast, mida lavastaja tundis oma vanaema surma järel. Filmi «Kellele ma naeratan» kangelane on aga 13-aastane Oliver, kellel tuleb toime tulla vähihaige ema peatse surmaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles