:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
/nginx/o/2023/12/08/15769362t1h231b.jpg)
Kes kardab metal-muusikat? Igatahes mitte produtsent Jacob Hellner, tšellist ja Apocalyptica juhtfiguur Eicca Toppinen ja dirigent Kristjan Järvi, kes viivad märtsis Eesti publiku erakordsesse muusikalisse maailma, kus kohtuvad sümfooniaorkester ja hevilembestele põhjamaadele üks kõige omasemaid žanre – metal.
Asjaosaliste sõnul on paralleelmaailmade ristamisel sündinud «Bright and Black» midagi erakordset, millesarnasest pole varem kuuldud, sest metal-muusika ei sula siin sümfooniaorkestriga lõplikult üheks mitte punnitatud ja tehislikul, vaid täiesti uudsel ja uskumatul moel. Asjaosaliste sõnul kõlab orkester 2023. aastal niimoodi ning seda kõige võimsamas võtmes.
Mis see «Bright and Black» täpselt on?
Jacob Hellner: «Bright and Black» kujutab endast seda, et metal’i-maailma muusikud kirjutavad originaalmuusika sümfooniaorkestrile. Praegusel juhul Baltic Sea Philharmonicule koos Kristjani ja Eiccaga.
Eicca Toppinen: Tegelikult näitab see projekt, et muusikalised žanrid on väga tehislikud. See tähendab, et kui metal-muusikute loomingut kannab ette orkester, võib see olla väga lähedal klassikalisele muusikale või vähemalt selle teravamatele nurkadele ja äärtele, samas säilitades metal-muusika nüansid ja struktuurid. Ma leian, et see on väga põnev!
Kristjan Järvi: Jah, nii on, sest orkestri muusikaline evolutsioon enam-vähem lõppes Stravinski teosega «The Rite of Spring». Seda täiustasid hiljem pisut Olivier Messiaeni «Turangalîla-Symphonie» ja võib-olla pisut ka George Anthelli veidrused, nagu näiteks «Ballet Mécanique». Muidu võib öelda, et oleme siiani kinni stereotüübis, et orkester on mingisugune jäänuk minevikust.