Minimalistlik lavastus kruvib põnevuse maksimumi

Kellerteatri «Hiirelõks»: mitte nipsasjakestest ja vanast mööblist ülekuhjatud inglise härrastemaja salong, vaid minimalistlik põhjamaine ruum. Foto: Siim Vahur

Kellerteatri talvelavastus, Agatha Christie «Hiirelõks», pakub muhekrimile omaselt kamaluga lumist helgust, pisut britilikku huumorit, paar tundi tööd hallidele ajurakkudele ning loomulikult müsteeriumile omast põnevust.

Saate nautida kamaluga lumist helgust, pisut britilikku huumorit, paar tundi tööd hallidele ajurakkudele ning loomulikult mõrvamüsteeriumi ennast.

Vahur Kelleri lavastuses ei oota vaatajat ees mitte nipsasjakestest ja vanast mööblist ülekuhjatud inglise härrastemaja salong, nagu võiks eeldada, vaid pigem minimalistlik põhjamaine napp ruum loetud arvu lavastuses (häda)vajalike esemete ning hoolikalt seatud valgusega. Tänu sellele saavad ruumi ja tähelepanu pilkupüüdvad kostüümid, mis ühelt poolt on mõtteliseks jätkuks suvise «Ja ei jäänud teda ka» must-hallidele sõsaratele, teisalt annavad edasi akende taha jäävat talvemeeleolu koos meeli ergastavate punaste detailidega.