Allegooriline lugu hea ja kurja paralleelsest kulgemisest saab alguse Kuradi ja Jumala lapsepõlvest. Jumala kius ja kuulujutud Kuradi kohta viivad kättemaksu ja pettumuseni inimkonna vastu, mis viib Põrgu loomiseni. Viha saab aga otsa ja kuna vahepeal on Taevas ja Maa kokku varisenud, saab Põrgu rahvast pilgeni täis. Tuleb minna otsima Uut Ilma. Ja nii nad lähevad. Kurat oma naisega kõige ees, inimkond tohutupikas reas järel ja Jumal kõige viimasena.
Mare Kandre (1962 – 2005) on tunnustatud Rootsi kirjanik, kes ema poolt on juurtelt Eesti päritolu. Rootsi modernses kirjanduses oma erilise stiili ja keelega ilma teinud autoril on mitu nägu: temas on pungilikku trotsi, gootilikku süngust, aga ka omapärast irooniat ja sarkasmi. Proosapoeem Kuradist ja Jumalast on allegooria hea ja kurja paralleelsest kulgemisest ja põimumisest inimeste maailmas. Äraspidine muinasjutt ja ühtlasi ilmutusraamat.