Simm üksikul saarel

Üksikul saarel: Jette ja Pille. Foto: Kaader filmist

See Peeter Simm, kes uitas ideaalmaastikel, tantsis aurukatla ümber ja vaatles inimest, keda polnud, läks kaotsi segastel 1990ndatel.

Sündis mitu rahvusvahelist koostööd järjest, kõnelema hakati mitmes keeles ning varem tundlikult kohalikku konteksti paigutunud ja ühtse ruumitunnetusega retro teisenes tänapäevaks – ühes sellega sigines Simmi filmidesse ka pidetus, nendes sisalduv sõnum kippus riigipiire ületavas toimekas, aga paraku ka pealiskaudses sehkendamises pihustuma.

«Üksikus saares» on Simm nonde viimastega võrreldes tunduvalt mõtteselgem ja ruumitruum, räägib pealegi asjust, mis peaksid vaatajale tõepoolest korda minema. Linn ja inimesed nagu üksikud saared selle sees, korraga koos ja eraldi, igavesti õnnejanus, suutmata ometi ehitada sildu üksteise vahele, ületada barjääri, mis neid ühel või teisel põhjusel on eraldanud. See on igavene teema, kus ka Simm on nüüd kavatsenud sõnakese sekka ütelda.

Põhitegelasi kümmekond

Professorist isa (Lembit Ulfsak) ja vedurijuhist poja Olafi (Juhan Ulfsak) vahel köeb trots. Intelligendist isa ei lepi, et poeg sellise «ainurakse» elukutse valis, alavääristab teda pidevalt. Poeg ei jää võlgu – midagi selles trotsis on ka ema surmaga seonduvat –, viib ära isa lemmiku, koera, kes kannab nime Vronski. Professor uurib muide «Anna Kareninat», mille nimitegelane end mäletatavasti just rongi alla heitis – mõistagi on selles peidus iroonia.

12-aastane Jette (Agneta Ugrinovitš-Kaminskaja) süüdistab oma ema Angelat (Valerija Arlanova) selles, et on ratastoolis ega hakka enam kunagi tantsima balletti, millest ta unistas – põhjuseks avarii, millega Angela vältis otsasõitu kihutavale, ootamatult ette keeranud mootorratturile. Selle viimase nimi on Pille (Lenna Kuurmaa), ta armastab ekstreemseid elamusi, kuid ei tea midagi vastutusest.

Teismeline koolipoiss Dima (Vlad Žuravljov) armastab oma õpetajat, verinoort Kristinat (Veronica Pljaškevitš), aga teeb talle avalikult haiget ja provotseerib. Tema ema Vera (Olga Vodtšits), isa Ervini (Gert Raudsep) ja viimase sõbra Zigise (Andris Keišs) vahel aga hõõgub armastuskolmnurk, mida pole suudetud lahendada juba aastaid, aga millest kõik kolm on vaikimisi teadlikud.

Politseinikud Elis (Svetlana Zelenkovskaja) ja Jaan (Boriss Polunin), kellel samuti oleks nii mõndagi omavahel selgeks rääkida, lahendavad juhtumit, mis pealtnäha on mõrv ja mille kõik niidid viivad salapärase minevikuga kirurgi Vaherini (Igor Sigov).

Raudtee seob ja lahutab

Tegelasi on filmis kokku 13, kõigil neil on oma elu, mis otseselt või kaudselt põimub või on vähemalt ühe pika keti lülid nagu ühes ansambli- või mosaiikfilmis ikka. Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, uuematest «Kokkupõrge», «Paabel» või «Magnoolia», veidi vanematest Robert Altmani «Nashville» ja iseloomuliku pealkirjaga «Killud», päris vanadest aga David W. Griffithi tumm «Sallimatus».
 
See on üks ääretult nõudlik žanr, mis eeldab iga eraldi episoodi täpset dramaturgilist ülesehitust, selle allutamist tervikule korraga nii oma süžeeliini kui ka filmi üldise idee lõikes. Veel enam: vaatajale ei tohiks silma hakata konstrueeritus, ka kuiv matemaatika, mille järgi episoode on grupeeritud, neid üksteise sisse lõigatud. «Üksiku saare» puhul pole see lõpuni õnnestunud – kohati domineerib režissööri tahe, mitte lugu ise, mille sisse see peaks lahustuma.

Sissejuhatus on venitatud, lugu avaneb pikkamisi, hakates emotsionaalselt elama alles siis, kui esimene kolmandik on läbi – professor on juba haiglas pikali ja poeg tuleb teda vaatama, arst käskis, nagu ta ise ütleb –, jäädes hillitsetuks lõpuni välja. Ka too lüüriline ja groteskne, mille poolest Simm kuulus on, võiks sagedamini välkuda.

Õnnestunud on raudteega seotud mänguruum, mille kaardistab läbi pikksilma objektiivi juba filmi avakaadrites ära ratastoolis Jette. Raudtee seob ja eraldab – see on samasugune sümbol nagu too üksikust saarest pajatav luuletuski, mille Zigis on kunagi sõjaväes oma kamraadi eest viimase pruudile kirjutanud ja mis nüüd, aastakümneid hiljem, oma elu elab, ühendades ootamatult pea kõiki tegelasi. Ja andes pealkirja ka sellele filmile, mis ehtsimmilikult käsitleb tõsist teemat läbi muige.

«Üksik saar»
Eesti-Valgevene-Läti 2012
Režissöör Peeter Simm. Stsenaristid Mihkel Ulman ja Peeter Simm. Operaator Vadim Potejev, kunstnikud Aleksandr Holotsov ja Mare Raidma
30. märtsist Tallinna kinos Coca-Cola Plaza ja Narva kinos Astri