Reportaaž ⟩ Suitsusaunas ellujäänu mälestused

Leiliviskamine Tartumaal Pilka küla Jantsu talu suitsusaunas. Foto: Taavi Sepp

Suitsusaun ja jääauk on ekstreemsed kogemused, mida isegi kehv eestlane vähemasti korra elus kogeda võiks.

Kui te ei ole veel näinud Anna Hintsi filmi «Savvusanna sõsarad», soovitan kindlasti kinno minna. Film on juba võitnud USA Golden Gate Awards’il parima täispika dokumentaali ning Euroopa parima dokfilmi auhinnad ja esitati ka Oscarile, kuid asi pole selles.

«Savusanna sõsarad» on lihtsalt väga hea. Te näete asju, mida Eestis sageli ei näe – peamiselt väga pikalt väga lähedalt alasti inimesi – ning paljas pole neil mitte üksnes keha, vaid ka hing (see on veel haruldasem). Omavahel ja kaamera ees vestetakse armastusest, pettumustest, vägivaldsetest vanemasuhetest, vähihaigusest, elust, surmast, tõmbest oma sugupoole suunas ja ühest nimetamata mehest, kes tahab, et naised seksi ajal alandliku häälega ta peenist luniks.

Kõik need vestlused leiavad aset põhjamaisele inimtüübile omases rahulikus rütmis ja tüüpilises keskkonnas ehk saunas. Vahepeal heidetakse kerise mustunud kividele leili, pekstakse üksteist kaseokstega ning joostakse graatsilisel sammul üheskoos metsa alla pissile või jääauku. Siis hüpeldakse tagasi leiliruumi, kus leiavad aset järgmised usalduslikud vestlused, leiliheitmised ja vihtlemised. Kiiret pole, pühaks puhtaks saamise rituaaliks on võetud aega, silmis peegelduvad tugevad tunded ning higi koos muu negatiivsete šlakiga väljub pooridest.