/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2023/12/22/15796752t1hc44d.jpg)
Suitsusaun ja jääauk on ekstreemsed kogemused, mida isegi kehv eestlane vähemasti korra elus kogeda võiks.
Kui te ei ole veel näinud Anna Hintsi filmi «Savvusanna sõsarad», soovitan kindlasti kinno minna. Film on juba võitnud USA Golden Gate Awards’il parima täispika dokumentaali ning Euroopa parima dokfilmi auhinnad ja esitati ka Oscarile, kuid asi pole selles.
«Savusanna sõsarad» on lihtsalt väga hea. Te näete asju, mida Eestis sageli ei näe – peamiselt väga pikalt väga lähedalt alasti inimesi – ning paljas pole neil mitte üksnes keha, vaid ka hing (see on veel haruldasem). Omavahel ja kaamera ees vestetakse armastusest, pettumustest, vägivaldsetest vanemasuhetest, vähihaigusest, elust, surmast, tõmbest oma sugupoole suunas ja ühest nimetamata mehest, kes tahab, et naised seksi ajal alandliku häälega ta peenist luniks.
Kõik need vestlused leiavad aset põhjamaisele inimtüübile omases rahulikus rütmis ja tüüpilises keskkonnas ehk saunas. Vahepeal heidetakse kerise mustunud kividele leili, pekstakse üksteist kaseokstega ning joostakse graatsilisel sammul üheskoos metsa alla pissile või jääauku. Siis hüpeldakse tagasi leiliruumi, kus leiavad aset järgmised usalduslikud vestlused, leiliheitmised ja vihtlemised. Kiiret pole, pühaks puhtaks saamise rituaaliks on võetud aega, silmis peegelduvad tugevad tunded ning higi koos muu negatiivsete šlakiga väljub pooridest.
Kolm sületäit haavahalge
Ühel hämaral pühapäeval teel Tartumaa poole mõtlen, et praakeestlasena pole ma saunas käinud vähemasti neli-viis viimast aastat, jääaugus ujumas aga üldse mitte.
Suitsusauna – Anna Hintsi filmi tegevus leiab aset just neis – olen vist suutnud vältida samuti terve elu.
Kui olete valdkonda samuti veel pühendamata, siis suitsusaun on ürgne Eesti nähtus, mis erineb tavalisest Soome saunast selle poolest, et sel pole korstnat (neurootiku mõtted viib see kohe vingusurmale). Kuidas taolises tahmases tares hinge ja ihu puhastada, on mõistatuslik Lõuna-Eesti (ning ka saarte ja Virumaa) salakunst. Seejuures iidne. Nagu märgib veebileht savusann.ee, hakkasid korstnaga saunad laiemalt levima alles 20. sajandi algul, kuigi Kesk-Eestis ja Lääne-Eestis oli ajalooliselt ka suur saunadeta ala, kus pesemas käidi hoopis rehetaredes. Seal vist ongi minu vaimne südamaa.
/nginx/o/2023/12/22/15796758t1h3c7d.jpg)
Kuid Jantsu talu suitsusaun juba köeb, kolm suurt sületäit kohalikke haavahalgusid on «sannamiis Silver» sinna «ommugust pääle» sisse kandnud, et keris ikka korralikult kuumaks saaks; pugenud ettevaatlikult põranda ligi hoides koldeni, et mitte hingata sisse kuuma suitsu, mis lõksupüütud pilvedena saunahoone lae alla «podisema» kogunenud.
/nginx/o/2023/12/22/15796763t1h2af4.jpg)
Tagasiteed seega ei ole. Küünal väikses laternas on juba läidetud tähistama tiiki raiutud jääauku, saunakass Sassu – kes hüppab suurima enesestmõistetavusega kõigile kassisõpradele kohe ka sülle ja alustab võidukat nurrumist – marsib, saba seljas, ümber sauna ning «siutsuliha» lõhnast ligimeelitatud karu – jah, tema jälgi on kohe Jantsu talu sauna juures nähtud – luurab ehk võsast tulijaid. Või siis mitte. Nagu saunamees Silver lohutavalt ütleb, elab karu tegelikult kaugel, pesani on tervelt kaks kilomeetrit.
Sakslased põgenesid poole tunniga
Suitsusuna ehitas Silver valmis 2018. aastal. Tegi seda Eesti suitsusaunaspetsialisti ehk Mooska talu Eda õpetuste järgi, mis käskisid suitsusauna ehitusse kindlasti panna ka «midagi vana» ning hoone ühe nurga alla matta rahamündi.
Istus siis ühel õhtul üksi saunas – «Ümberringi oli selline ilus lumevaikus, ilus talveõhtu oli» – ja mõtles, et «Kurrat, äkki kellelegi teisele meeldiks veel!» Pani plakati tee äärde ja vähem kui kuu pärast oli kohal esimene seltskond huvilisi.
Järgnenud saunapidamise aastate jooksul on Silver näinud kõikvõimalikke saunatajaid. On olnud eriti sportlikke, kes tulevad Tartust kohale sörkides (vahemaa on umbes seitse kilomeetrit), kuigi tavaliselt ikka enda auto või taksoga. Väga suurt tormi suitsusaunahuvilised esialgu ei jookse – Silver eeldab, et «Savvusanna sõsarate» võidukäik alles hakkab oma mõju avaldama –, kuid nii neli-viis seltskonda kuus tuleb ära ikkagi.
/nginx/o/2023/12/22/15796757t1h5613.jpg)
Juba saabudes ülemäära nokastanuid Silver eriti hea meelega sauna ei lubaks, sest siis võib koormus südamele liiga suur saada – alkoholi asemel on soovitav juua tunnis ära hoopis liiter kaevuvett või siis termosega sauna kaasaantavat põdrakanepiteed –, kuigi väike käsitööpruuli-saunaõlu võib samas käia asja juurde. Vahel juhtub ka nii, et näiteks riigiasutusest saabunud saunaliste kehatemperatuur ja meeleolu kerkib õhtu lõpuks sedavõrd kõrgele, et hakatakse saunamehelt ka kohalikku handsa-napsu küsima. Täpsemaist asjaoludest vaikib sauna ümbritsev haavasalu diskreetselt ning lõppeks ongi tähtis vaid see, et kellegi tervis saunas üles öelnud pole, eeldatavalt ikka paremaks läinud.
Huvilisi on käinud ka piiri tagant. Turistid kipuvad Silveri tähelepanekul sageli eeldama, et saunaskäik käib reglemendi järgi ning uurivad eelnevalt, kui mitu korda tohivad nad makstud hinna eest leili visata ja jääaugus kümmelda. On käinud sakslasi, kes nõega kaetud seinte vahelt juba esimese poole tunniga pagesid, kuid näiteks bikiinides Hispaania tüdrukud talusid esimest leili 45 minutit, enne kui esimest korda end tiiki kastma läksid. Saunaukse liikumisi näeb Silver oma majaakendest, nii et ta oli selle aja peale juba üsna murelik, sest tavaliselt ei võeta tema tähelepanekute järgi leili järjest üle 20 minuti, olgu see nii rahulik ja mõnus kui tahes.
Kuulnud on ta suitsusaunasektorist veelgi kummalisemaid lugusid, jutte turistidest, kes suitsusauna näiteks juba selle kütmise ajal on sisse imbunud ning enne suitsu räpnaaugust väljalaskmist karmu käes vapralt laval olnud; hirmulugusid ekstreemtemperatuure ihalevatest saunatajatest, kes otsustanud hakata leili võtmise ajal sütest tühjaks tehtud ahju uut tuld alla tegema. Valmis suitsusaun pole nimelt üldsegi väga kuum – umbes 70 kraadi –, kuid kivid kerises kuumenevad hoopis teistmoodi kui Soome saunas. See tervendav kuumus, mille keha sisse võtab, püsib keres veel päevi või vähemasti kuni Tallinnani, ennustab Silver.
Ega valgeamuurid hammusta?
Kui saunauks valla kääksatab, lööb kohe ninna kerge suitsuhõng. See kirbe ja nukkermagus lõhn ei anna mulle siiani rahu, sest äratas hoobilt hästi ärapeidetud mäletused lapsepõlvest, mida ma siiani pole suutnud lõpuni meelde tuletada. Olen ma ehk siiski kunagi varem suitsusauna sattunud, käinud lapsena petrooleumilambi valgel leili viskamas mõnes pimedas Võru- või Mulgimaa talus? Kes teab.
Mis meenub – ja armutu aredusega – on see, et e-mail saunamees Silveri saunanõuannetega jäi täiesti lugemata. Õnneks ongi selgasattunud riided valdavalt tumedad-kulunud (heledad ja uued võivad sauna eesruumiski kergesti määrduda, karusnahksed Dolce & Gabbana valged kasukad on mõistlik maha jätta) ning spetsiaalse saunamütsi asemel saan pähe panna 2002. aastal Tšiilist ostetud alpakavillast peavarju. Plätusid mul samas pole, ega ka rätikut. Õnneks pole ka «keemilisi» dušigeele, mille kasutamist Silver ei soosi. Pea saab tema sõnul täiesti puhtaks lihtsalt naturaalse pehme tiigiveega.
Saunaperelt õnnestub laenata üks suur rätik, millesse keeran oma ülekaalulise keha alaosa otsekui kapsarulli. Anna Hintsi filmis saunatab sõbralik seltskond mõistagi kogu oma loomulikus alastuses, kuid neurootiline tallinlane peab tunnetama oma mugavustsooni piire. Nagu ütles juba Sammalhabe: «Looduses peab valitsema tasakaal!»
Pealekauba kaitseb rätik tahmaseks saamise eest.
Ning siis on vaikus (mida aegajalt katkestavad arutlused, kas vinguga seotud tegusõna võiks olla vingub, vingleb või vingutab). Sügavate pihtimusteni jõudmine ei edene sugugi nõnda enesestmõistetavalt kui Anna Hintsi filmis; jututeemadesse jääb palju neutraalsust ja reserveeritust. Kuid millest kindlasti ei saa mööda vaadata, on kerkiv kuumus: higi hakkab aeglaselt-aeglaselt kerkima kehapinnale otsekui laava Islandi maapõuest. Ka saunauksest välja voolanud vaik tundub laealuse leedlambi valguses tontlikult valge ning keris sisiseb leiliheitmiste peale vihaselt – või ehk hoopis sõbralikult?
/nginx/o/2023/12/22/15796761t1hb6fb.jpg)
Igatahes meenub, et erinevalt «Savusanna sõsarate» saunalistest me sisse astudes saunale lugupidavat tervituslaulu ei laulnud. Õnneks ongi nüüd sobiv aeg söösta jääaugu poole, mille ühekraadisesse vette sumatamine käib tegelikult lihtsalt. Pea unus mõistagi eelnevalt märjaks tegemata, ehkki Silver seda soovitab – muidu on verevoog liiga äkiline –, kuid midagi hullu ei juhtu; lihtsalt hing jääb kinni ja insuldi asemel tulvavad läbi aju uued muremõtted: ega tiigis talveund magavad valgeamuurid äkki näksama tule ning kas ikka õnnestub enne külmakrampe puuredelist uuesti üles ronida?
Peagi krudisevad taas sauna poole tõttaja paljad päkad jälle lumel ning sõbralik saunakass Sassu annab oma parima, et see tee liiga kiiresti ei läheks. Üritab end vastu jooksja jalgu hõõruda, teda hange kukutada ja sülle karata.
/nginx/o/2023/12/22/15796760t1he044.jpg)
Suitsusaun on kummaline kogemus, eksistentsiaalselt mõtlemapanev, peaaegu surmalähedane. Sa viibid ruumis, kuhu liiga kauaks jäämine lõppeks kindlasti kuumarabandusega ning kust vaid mõned tunnid varem tappev kogus vingu välja lastud on. Sa istud ja küpsed seal üsna vaikselt ja leplikult, et piiri saabumist tunnetades hüpata jääauku, mis samuti pole inimesele ellujäämiseks mõnest hetkest kauem sobiv keskkond – ja ikkagi hõljud sa selle sekundi murdosa tumedas jäises vees otsekui kosmoses, nagu valge laialiaetud jäsemetega konn piirituse sees. Niimoodi pendeldad sa – võimalik, et võsast passiva karu nõutu pilgu all – kahe äärmuse vahel, tehes seda kõike põhjamaises narratiivis oma tervise ja heaolu nimel, kehasisese harmoonia ja meelerahu taastamiseks.
Ning tuleb tõdeda, et nagu fotograaf Taavi äsja võidukalt teatas, vabaneski ta suitsusaunas käimise käigus teda kolm nädalat vaevanud nohust.
Minul, tõsi küll, hakkas jällegi kergelt valutama selg, kuid jumal temaga. Selg valutab ikka vahel ning see poleks loole sugugi sama sobiv lõpulause.
Autor tänab Jantsu talu rahvast lahke vastuvõtu eest. See omatehtud suitsulihaga soe võileib, mille saunalistele lahkelt koduteele kaasa panite, oli üks paremaid, mida kunagi söönud olen.