INTERVJUU ⟩ Kuidas Kurvitza ja Muru «külm päike» 80-ndatel Eesti kunsti päästma saabus

Kogu maailma nordifitseerimine: Raoul Kurvitz maali «Kuupaiste 15 min» (1988) ees, millel on võimalik modellina näha Maria Avdjuškot. Foto: Mihkel Maripuu

Kaheksakümnendatest armastatakse vähemalt popkultuuris sageli rääkida selliste märksõnadega nagu ahnus, yuppie’d, kokaiin, konservatiivsus, argitehnoloogiate pealetung jne.

Eesti kunsti puhul on tagantjärele kohata ka jutte «kadunud 80ndatest». Kumu näitus «Nende meeltes on lõputu universum. Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism» lööb lauda tugeva argumendi umbsete 80ndate ümbermõtestamiseks.

Raoul Kurvitz ja Urmas Muru. Intensiivselt vilkuvat täpikest maailmavaimu radaris ja uue aja puhkemist on nende suureformaadilistes ja auahnetes, nende endi poolt külmaks ekspressionismiks nimetatud maalides kerge leida. Külm ekspressionism kui Itaalia transavangardi põhjamaisestamine. Muru toortehnoloogiline monstroossus (samal ajal hakati Detroitis techno’t tegema) ja Kurvitza põhja-elektriline rokkstaari-okultism. Kasvõi.