Niisugust asja, millega Anna Hints ja Marianne Ostrat terve eelmise aasta tegelesid, ei saa Eesti dokumentalistid endale sageli lubada. Vaimustusest ammuli suudega nurusid filmiajakirjanikud järjekorras seistes intervjuusid, kuidas ikka valmis niisugune suurepärane film nagu «Savvusanna sõsarad», ja nemad muudkui rääkisid. «Sõsaratest» ja eesti kultuurist üldse.
Tellijale