25-kraadise talvekülma arvustus: puudulike omadustega aeg

Täiuslik talveseisak: Imat Suumann, «Luunja katlamaja» (2022). Foto: Repro

Kuna on kohutavalt külm, võib seda võtta kui kultuuriobjekti ja arvustada. Seda enam, et külm on suveräänne, arrogantne ja arvustajat ei karda.

Enne aga tuleb käia külmapealinnas Jõgeval. Sõitu alustame Luualt ja ikka bussiga. See on alati ka suurepärane võimalus olla oma rahvaga koos. Baromeeter vms. Ei ole enam õnneks ka kunagiste kollaste Ikaruste ajad, kus sees oli külmem kui väljas, mõtlen. Raadio ei mängi. Ainult mootor. Soe küll ei ole. Jopest ei loobu. Mütsist-kinnastestki mitte.

Mu kirjanikust sõber nimetab üle 20-kraadist pakast kuidagi «tõsiseks-pidulikuks». Bussiski valitseb «tõsine-pidulik» meeleolu. Pakane tekitab hirmu ja aukartust. Väikest talvist paradoksihuumorit leidub ju küll selles mõttes, et nende kunagiste külmade busside nimi oli just Ikarus, kelle nimekaim Kreeka mütoloogias lendas päikesele ometi nii lähedale, et põletas tiivad.

Kõlad ja ebakõlad

Kui juba Jõgeva, siis muidugi Betti Alver, kes näiteks luuletust «Talv» alustas nii:

«Mu halvim aeg on range südatalv,/kui vaikus valget nõiakatet punub,/ja tühjavõitu nagu viljasalv/on ka mu kujutlus, kus juba unub/kesksuve küllus, lainte laulev uha/ja kõik mu ümber kordab:/ükstapuha.»

Mu kirjanikust sõber nimetab üle 20-kraadist pakast kuidagi «tõsiseks-pidulikuks».

Betti Alver sündis ja kasvas raudtee kõrval. Raudteegi on oma olekus ju enam-vähem sama ükskõikne ja hüpnootiline või enamgi veel kui Alveri südatalv.

«Vaatan poodud päikest/silmapiiri puul/hõõguv kuul tulistab/maastikku/läbib lume kahanevat,» annab Ene Mihkelson aimu mu edasise Jõgeva-teekonna kõladest ja ebakõladest. Mihkelsonile olid omased külmad ja raudsed teemad, nii ka talv või talvisus. Pigem staatiline kui dünaamiline.

Kuhu minna? Eks ikka raamatukokku, et võiks valmida tekst. Tuleb tõsta ette virn raamatuid ja tuhlata nagu rott viljasalves, mis erinevalt Alveri talvisest pole küll tühjavõitu. Ehkki mu hoolde on Luual jäetud (oleks peaaegu kirjutanud jäätud, aga sain sõnasabast viimasel hetkel kinni, ehkki oleks kohane) üks pigem hõreda voodriga maja, kus tuli peab enam-vähem vahetpidamata mitmes küttekoldes olema, mõtlen siiski riski võtta. Oht on küll, et veevärk võib kinni jäätada. Majas viibib ka valge kass, kellele väga meeldib süüa.

Töötukassa tuhm neoon 25-kraadises külmas tundub uudiste järgi otsustades olevat Eesti lähituleviku hääl.

Töö raamatukogus osutub viljakaks ja kott (või õigemini telefon) on luulet täis. Tagasi tulles möödun Maximast (mõtlen, et käiks seal ka WCs ära, aga pakasega sobivalt on WC kinni. Ka fekalistidel pidada külmaga kibedad tööajad olema. Fekaalide loogikagi, nagu kõigel muul, teiseneb.)

Jõgeva töötukassa. Foto: Janar Ala

Ka Jõgeva töötukassast, mida otsustan pildistada. Töötukassa tuhm neoon 25-kraadises külmas tundub uudiste järgi otsustades olevat Eesti lähituleviku hääl.

«Tulin linnast lumesadu/tööd ei leidnud kusagilt.»

Kunstlik paradiis

Töötukassa tundub külm, ent bussijaam, kuhu bussi oodates pakku saab minna, ikka soe. See tekitab intiimseid talviseid majaunelusi, millest on ilusasti kirjutanud prantsuse unelusfilosoof Gaston Bachelard: «Baudelaire, kes küll sisimas on linnaelanik, tunneb maja intiimsusväärtuse suurenemist, kui seda ründab talv. «Kunstlikes paradiisides» («Les paradis artificiels», lk 280) räägib ta, millist naudingut tundis Thomas De Quincey, kui ta talvevangis viibides Kanti luges, toetatuna oopiumi idealismist.»

Bussijaam pole «kunstlik paradiis», kuigi samas, miks ta siis ei ole. Sees küll natuke «juustukas», inimlik-liiginimlik lõhn. Üks tütarlaps läheb enneaegselt õue, ju on pisut rahutu oma soovis bussile saada, aga naaseb peagi bussijaama sooja embusse.

Kaks joodikut arutavad omavahel. Üks küsib teiselt, et miks ta neid Grossi poe ajakirju nii palju võttis. Teine ühmab vastuseks midagi ebamäärast. Grossi poe neoon kumiseb halona oma sõiduaega ootavate busside kohal nagu pühadus. Bussijaamas on ka raamaturiiul, aga Kanti seal pole, küll on jooksja Paavo Nurmi elulugu, mis mulle lapsena väga meeldis.

Tumedate kardinate taga tundub Baudelaire’i arvates lumi valgem. Kõik elustub, kui kuhjuvad vastuolud. Bussijaamas pole kardinaid.

Bachelard: «Ja meil on soe sellepärast, et väljas on külm. Jätkates juttu sellest südatalvisest «kunstlikust paradiisist», ütleb Baudelaire, et uneleja armastab karmi talve.» Tumedate kardinate taga tundub Baudelaire’i arvates lumi valgem. Kõik elustub, kui kuhjuvad vastuolud. Bussijaamas pole kardinaid.

Lahe põhjatuul

Bussisõit Luuale tagasi möödub meeldivalt sündmustevaeselt, kuid maha astudes ei jää märkamata – sest ei saa jääda kellelegi –, et lisaks külmale on tekkinud ka arvestatav tuul. See, saan aru, annab tunnetuslikuks külmaks umbes 70 kraadi.

«Jah, põhjatuul on nii lahe,/nii lahedaks läheb pää.» (Juhan Liiv, «Tuisk»).

Külm ongi vee ära võtnud. Mis seal ikka, võib ju mõelda, aga tegelikult poeb hinge ikkagi puine meeleolu, mis ei tahagi taanduda.

Tuled alla! Olen elus kütnud ahju vist umbes miljon korda, aga ikka on tule alustamine mu jaoks ülikonarlik. Raiskan palju paberit. Kõik need enda ja kolleegide kirjutatud tähed ja laused. Olen näinud meistreid. Töövõtteid pole ja neid ei tule. Juhan Liiv: «Hämariku jumi/kaob koomale,/korstnatest suits tõuseb/otse ülesse/tõuseb mustas tombus/seisab õhtu sees/vaikus ümberringi/kõigis taludes.»

Kas läks nüüd tuli alla?

Viivi Luik: «Ent tapeet ta toas muudkui õitseb./Ja tuli teeb ahjus aset/nagu lõõtsutav kollane koer,/kes tuhale kõhuli laseb.»

Ju ta siis läks ikka alla.

Viivi Luik: «Külmade metallidena/hõõguvad meie näod.»

Ene Mihkelson: «Talv on luude sisse jõudnud/külmad kõlisevad halud/sooja auru ümbrises.»

Kass hüppab õuest vastu akent. Mitu korda. Põmm ja põmm. Annab endast märku. Et on soojast siiski rohkem huvitatud. Mihkelson: «Terve päeva kütmata toas/mõtlesin mida elust ütelda.» Ja veel: «Liblikad külmutatakse nüüd nad sätendavad.»

Klaustrofoobiline öö

Teatavad ebakõlad telefoni töös annavad aimu, et aparaadiga on varsti vist kõik. Appi. Ikka poleks olnud vaja töötukassa pildistamiseks aparaati taskust välja rebida. Soov pidevalt teada anda maksab kätte. Varsti kaob internet. Ühendused maailmaga kaovad. Öösel vasardab talv veel eriti võimsalt. Nagu tehas. Undab. Klaustrofoobiline. Viivi Luik: «Musta tigedat talve/immitseb kõigist uksest.»

Varsti kaob internet. Ühendused maailmaga kaovad. Öösel vasardab talv veel eriti võimsalt. Nagu tehas. Undab.

Kuna kui mitte päris, siis vähemalt tunnetuslik apokalüpsis võtab maad, tuleb artikkel lõpuks valmis kirjutada Tartus. Hommikuse ja natuke närvilise otsusena vastu võetud bussisõidu kirjeldamisel osutub taas kord asendamatuks Viivi Luik: «Ühel päeval/enam kuhugi ei ole minna/läbi tuhmi klaasi varitsevad majad,/läbi tuhmi klaasi varitsevad majad.» Ja samas luuletuses mõned read hiljem: «silmadesse lõikub/musti paljaid puid.»

Maju tegelikult eriti ei näe, mõni suitseva korstnaga hütt (hütt on siiski halvasti öeldud, ikka maja) ehk paistab. Puud küll. Läbi tuhmi bussiklaasi paistab see kõik nagu elegantsemat sorti graafiline leht.

Nagu virmalised: Raoul Kurvitza külm ekspressionism. «Põhja passioon» (1989) Kumu näitusel «Nende meeltes on lõputu universum – Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism». Foto: Sander Ilvest

Teekond mööda jõeäärset kinnikülmunud promenaadi bussijaamast (bussijaamas vaatan kella, sest telefon on ju kutu) Lutsu raamatukokku. fs: «pikk kylm alumiiniumist joon/jõgi keset linna.»

Külm on väga labane

Ülikooliajal tegime sõbraga samas kohas koolitööd. Nagu ikka, olid muud asjad huvitavamad. Kirjutasime luuletuse sellest, kuidas Hasso Krull sõidab suuskadega mäest alla, «selja taga sirge triip». Mul on bussijaamast raamatukokku minekuga nii kiire, et selja taha ei jõua vaadatagi.

Küll aga jõuab meenuda Erkki Luugi talveklassika: «0 saksad sõitsid saaniga./mina mäger kelguga/1 sakstel naised saani ees/minul mäger kelgu sees/2 hxisaa hxisassaa/sakstel asjad saani ees/hxisaa hxisassaa/mina olen mäger/3 saksad rõemsalt juttu räägib/minul mäger saanis mäegib.»

Jaan Oks: «Kui saanist maha tulin, nägin, et külm väga labane ja talv üleüldse lihtne ning puudulikkude omadustega aastaaeg – seda ei ole peenikene suvi mitte – on.»