25-kraadise talvekülma arvustus: puudulike omadustega aeg

Täiuslik talveseisak: Imat Suumann, «Luunja katlamaja» (2022). Foto: Repro

Kuna on kohutavalt külm, võib seda võtta kui kultuuriobjekti ja arvustada. Seda enam, et külm on suveräänne, arrogantne ja arvustajat ei karda.

Enne aga tuleb käia külmapealinnas Jõgeval. Sõitu alustame Luualt ja ikka bussiga. See on alati ka suurepärane võimalus olla oma rahvaga koos. Baromeeter vms. Ei ole enam õnneks ka kunagiste kollaste Ikaruste ajad, kus sees oli külmem kui väljas, mõtlen. Raadio ei mängi. Ainult mootor. Soe küll ei ole. Jopest ei loobu. Mütsist-kinnastestki mitte.

Mu kirjanikust sõber nimetab üle 20-kraadist pakast kuidagi «tõsiseks-pidulikuks». Bussiski valitseb «tõsine-pidulik» meeleolu. Pakane tekitab hirmu ja aukartust. Väikest talvist paradoksihuumorit leidub ju küll selles mõttes, et nende kunagiste külmade busside nimi oli just Ikarus, kelle nimekaim Kreeka mütoloogias lendas päikesele ometi nii lähedale, et põletas tiivad.