AK ⟩ Lugu, mis ihkas autori peast paberile saada, aga pisut paljusõnaliselt

Maian Kärmas (vasakul) «Manilundila» esitlusel. Foto: Kalev Lilleorg

Juba pealkiri, kaunis ja salapärane toponüüm Manilundila annab aimu, et hea kõla taotlus on autorile oluline. Kogu tekst on kirja pandud niivõrd nõtkes keeles, et kohati näib Kärmas ise selle lummusesse sattunud olevat. Tulemuseks üle 400 lehekülje fantaasialugu, mida kärpimine aidanuks tihedamaks muuta.

«Manilundilat» on tituleeritud Kärmase debüütromaaniks, müügilettidel on raamat aga kindlakäeliselt lasteraamatute rubriiki paigutatud. Nõnda kerkib kohe küsimus, kes on raamatu adressaat. Tundub, et ehkki peategelaseks on üheksa-aastane tüdruk, pole autor ise mõelnud seda läbinisti lasteraamatuna. Emmi on üksildane varaküps laps ning fantaasiakirjandusele iseloomulikult ka väike üliinimene.

Plindrisse sattudes hakkab Emmi pea alati palavikuliselt tööle ning tüdruk leiab mistahes olukordadele lahendusi uskumatu vaimujõuga. Aga sel kujul on lugejal Emmiga vähe samastumisvõimalusi. Ka tüdruku sõprus teise lapstegelase Martiniga ei kujune väga elulähedaseks. Miskipärast ei võeta Martinit ka fantaasiamaailma seiklustesse kaasa, nõnda jääb ta pigem statisti rolli, et tüdruku naastes ustavaks sõbraks olla. Emmit saadavad nii siin- kui sealpoolsuses hoopis erinevad täiskasvanud, kellega ta tähenduslikke suhteid loob.