ARVUSTUS ⟩ Jätame naerdes hüvasti oma tulevikuga

Maarja Johanna Mägi teeb «Neljandas ões» särava rolli Katjana, kus infantiilsuse ja tundelisuse sulamis aimuks nagu Dostojevski pühakpatuste naiste tragikoomiline paroodia. Foto: Mailis Vahenurm

Vanemuise esietendust «Neljas õde» iseloomustab üpriski tabavalt eesti vanasõna «algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama». Esimene vaatus kulges kuidagi jõnksuliselt, ka publik jäi pigem ebalema, et kuhu põrgut nüüd küll sattunud ollakse, advendiajal liiatigi. Teine vaatus edenes aga uljas tõusujoones, reeglid hakkasid paika loksuma, näitlejate mängulust kiskus kaasa.

Lavastuse eelreklaamis on juba toonitatud päris pöörast kompotti või kanget kokteili: Poola näitekirjaniku Janusz Głowacki (1928–2017) tragikomöödia, mille tegevuspaigaks Moskva 1990. aastatel ja mis kaudselt tõukub Tšehhovi «Kolmest õest», toovad eesti publikuni ukraina lavastaja Stanislav Moissejev ja kunstnik Volodimir Karaševski.

Võtmelauseks lavaelu läbistavale depressiooni ja pidetuse refräänile sobib Katja repliik, mis lähtub Chagalli maalil õhus lendavast või rippuvast poisist: «/…/ mulle tundub, et kogu Venemaa ripub praegu õhus, pea alaspidi. Ja meie koos temaga.» Momendiks ilmuvad lavale Venemaa nelja isevalitseja portreed läbi ajaloo: põgus viiv võib näida kujundisüsteemis isegi ülearune, eks ole alltekst niigi loetav, ometi mõjub see manifestina. Lenini mausoleumi näeb kavalehel ja plakatil, teleintervjuus toonitas lavastaja mausoleumi allusiooni kõle-roostetanud stsenograafias.