AK ⟩ Kadunud maailm, mis peitub meis kõigis

Tõnno Jonuksi sõnul tajutakse maausku Eesti põlise ja õige omausuna. Pildil Ilumäe hiiepärn. Foto: Tairo Lutter

Tõnno Jonuksi raamatu «Eesti muinasusundid» pealkiri, mis on sõnastatud mitmuses, teeb kohe selgeks, et keskne arusaam muinasusundist ei ole seekord ähmane, ühtne ja aegadeülene religioon, mis on läbi aastatuhandete justkui kõike läbiva hõbeniidina heljunud meie aega ja end siingi veel sisse seadnud.

Juttu tuleb hoopis mastaapsetest usundiperioodidest, mille üleminekuetapid ühest vormist teise on aga väga aeglased, mistõttu perioodide omavaheline eristamine on paratamatult alati tinglik. Et autor on (religiooni)arheoloog, on teose kesksed allikad arheoloogilised – folkloristika, teoloogia ja paljud teised teadusharud on haaratud uurimistervikusse üldjäreldusi toetavate jõududena.

«Eesti muinasusundid» kasutab muinasusundi jälitamisel kaasaegseid teaduslikke võimalusi ja viise. Religiooni nähakse osana inimgrupi, aga ka üksikisiku mõttemaailma ja elutegevuse tervikpildist, kus muuhulgas on oma koht inimeste suhetel, pidevalt teisenevatel identiteetidel jne, ning piir sakraalse ja profaanse vahel ei ole selge, isegi võib-olla mitte niiväga olulinegi.

Tähtsaks on saanud geneetikateaduse ärakasutamine, mis muudab kogu mängu kiiresti ja suuresti. Maastikuarheoloogia kui kultuurmaastiku mõtestamine religiooni kaudu loob tulevikuvõimalusi uurida Eesti maastikuajalugu lausa tiibetliku nn püha geograafia põhimõttel. Kui lisada veel isotoopanalüüsid, luuõpetus ja materjalide koostisuuringud, näeme uurimisvõimaluste tervikut, kus tüüptõlgendustest – näiteks et ehted ja ornamendid on ennekõike kaitsemaagilised – saab intuitiivse tõlgendamise kaasamisel jõuda ammu surnud inimeste mõttemaailmale järjest lähemale. Vaja on eelkõige osata esitada õigeid uurimisküsimusi, nagu sõnastab autor.