Ilmatu suur, aga kammerlik saatusetikand

Copy
Piret Rauk ja Loviise Kapper Kuressaare teatri «Tõllus»: uhke väega rollid mõlemad.
Piret Rauk ja Loviise Kapper Kuressaare teatri «Tõllus»: uhke väega rollid mõlemad. Foto: Gert Lutter

Kuressaare teatri «Tõllu» sünnilugu on kena ning õilis: uuslavastuse kinkisid teater ja Saaremaa vald kodusaarepublikule vabariigi aastapäevaks 2023, veebruaris ja märtsis anti viisteist tasuta pääsmetega etendust.

Parim kink on elamus. Seejärel jäi «Tõll» mängukavva, kus õnneks püsib tänini. Nägin lavastust Kuressaare teatris 27. detsembril, aastalõpu tunnetusega sobis see suurepäraselt.

«Tõll» üllatab õige mitmel tasandil. Eks olnud ju ette teada, et lugusid vägimehest pajatavad näitelaval kaks naist. Sellegipoolest suutsid autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Aare Toikka luua ootamatu ja saladusliku muinasmaailma. Sest laval ei tegutse hoopiski harilikud surelikud, vaid inimsaatuste tikkijad. See igavene näputöö, mis oma olemuselt on hinge- ja vaimutöö ehk looming, on määratud kahele naisele, vanemale ja nooremale. Piret Rauk ja Loviise Kapper tikivad nii ühist lavailma kui kumbki oma rolli kirgliku hoolimise ja vaimuka huumoriga. Ülesanne on suur ja ilus, väljendusvahendid ühtaegu jõulised ja kammerlikud. Uhke väega rollid mõlemad, südika huumori, karge eluproosa ja igatseva luulelisuse pidevas põimumises. Näiteks ei unune väike vaimukas vimka, kuis Piret Rauk etendab Tõllu naise kentsaka nime kurku kinni jäämist.

Tagasi üles