NÄDALA RAAMAT ⟩ Igapäevased jälgid teod, mille puhul sai füüreri heakskiidule alati kindel olla

Adolf Eichmanni kujutav infostend natsikuritegusid käsitleval näitusel Berliinis. Foto: Thomas Peter/Reuters/Scanpix

Äsja eesti keeles ilmunud Hannah Arendti «Eichmann Jeruusalemmas» tuletab natsikurjategija Adolf Eichmanni näitel meelde, kui ajatu nähtus on normaalsete, keskmiste inimeste teostatud kurjus.

Totalitarismiteoreetikuna kõrvutas Arendt Hitleri ja Stalini terrorisüsteeme ajal, kui lääne vasakpoolse intelligentsi hulgas püsis äärmiselt ilustatud arusaam Stalinist ja Nõukogude Liidust. Arendti keskseid küsimusi oli ja on, kuidas totalitarism ja totalitaarne, antisemiitlik ning autoritaarne isikukarakter sai sündida kultuuris, mille aluseks oli vabaduse ja inimväärikuse ideaal. On ju selle ideaali sügavad juured Euroopa klassikalises filosoofias, eetikas ja religioonis.

Teos avab uusi arusaamu inimese olemusest, tuues ilmekalt esile inimkäitumise ning moraalsete otsuste piiri. Treblinka ning Auschwitzi koonduslaagris hukkus koos massimõrvaga suur osa inimkonda seni kandnud optimismist. Koonduslaagrid näitasid, et inimeses endas esineb Püha Augustinuse määratletud «absoluutne kurjus», mida ei saa seletada ainult isikliku omakasu, ahnuse või rumalusega. Kõige selgemalt ilmutab see end, kui seda legitimeerib kehtiv poliitiline süsteem. Lihtsaid vastuseid ajaloos pole – pole ka Arendti teoses.