NÄDALA KULTUURIINTERVJUU ⟩ Teet Kallas: istusin Patarei vanglas, aga palk jooksis

Teet Kallase sõnul hoiatas tema vend, et kirjaniku amet on hirmus. «Oligi!» ütleb Kallas, kes oma tuntuima teose «Heliseb-kõliseb» kirjutas Patarei vanglas ja Paldiski maantee hullumajas. Foto: Tairo Lutter

Vabal Eestil on läinud üle ootuste hästi, ütleb kirjanik Teet Kallas, kelle sõnul ei tohiks Toompeal toimuvat liiga tõsiselt võtta.

Suve alguses levisid kuuldused, et armastatud kirjanik Teet Kallas olevat raskes seisus Keila haiglas. Varem olin korra Põhjarannikus ajakirjaniku tööd tehes oma nimekaimuga ühe väikse telefoniintervjuu teinud ja selle järel ütles Kallas, et hoiab ikka teiste Teetude tegemistel silma peal, sest «meid on vähe». Pärast neid sõnu olen tundnud isegi teatud sugulustunnet ja kui sõbrast kirjamees Peeter Sauter ütles, et läheb teist Teetu Keila hooldekodusse vaatama, palusin teda tervitada. 12. detsembril käisime juba Peetriga koos Kallasel külas ja selgus, et mehel on igav ning juba sellest tulenevalt külalistest hea meel. Siis sai kokku lepitud ka intervjuus, mille salvestasin 5. jaanuaril. Kirjanik loodab peatset kojupääsemist ja on üpris kraps ning ikka endiselt karismaatiline.

Oled öelnud, et oled n-ö moodsate vahenditega sina peal, sest olid ajakirjanduses ja lehe juures võeti aina kasutusele uusi arvutiprogramme, millega pidid kursis olema. Millal su aktiivne ajakirjandusperiood algas – olid selleks ajaks ju igati ennast tõestanud kirjanik?

See algas Õnne tänavaga (Kallas oli telesarja «Õnne 13» stsenarist aastatel 1996–2011 – toim) samal ajal. Muidugi olin hädaga juba kõigile Eesti lehtedele kaastööd teinud – olin üks väheseid, keda avaldati igas lehes. Tollane Sõnumileht kutsus mind häbelikult, et äkki tahad päriselt lehte tööle tulla. Läksin. Palk oli pisike, aga neil olid honorarid. Sealt see hakkas – umbes 1996.

Elus tekkis kaunis tüütu periood, kus olin tekkinud olukorrast üsna tüdinud – riigi taaslooja ja nüüd rabele iga nädal mingeid Venemaa ülevaateid kirjutades. Siis tulin ühel varase sügise keskhommikul Viru tänavat mööda, nägu kõver peas, ja vastu tuli teine kõvera näoga mees – see oli režissöör Tõnis Kask. Me olime ammused tuttavad. Ja ma ei tea, miks ma talle ütlesin: «Tead, Tõnis, ma olen endaga nii mättas, et olen valmis kasvõi seepi kirjutama.» Tõnis ütles: «Oot-oot!»

Ma ei jõudnudki midagi suurt rääkida, läksin oma vastsele töökohale Sõnumilehes. Jõudsin vast paar päeva lehes tööl olla ja mõne loo kirjutada, kui äkki vaatasin, et ukseaugus seisab hapu näoga Tõnis Kask. Sain aru ja küsisin: «Kaua sa mulle mõtlemisaega annad?» Tegelikult andsin nõusoleku samal päeval. Ajutised asjad on alati need kõige pikaajalisemad. See kestis mul mingi arvestuse põhjal 15 aastat ja teise järgi veel kauem. Väike paus oli, kui oma naist põetasin.