Kuidas kuningas kerjuseks kippus, ja vastupidi

«Prints ja kerjus» Ugalas: neoonsinakad prožektorid hakkavad sähvima, muusika mängima, suitsumasinad tööle. Pinnale tõuseb trummide või pigem kummaliste löökriistade taga istuv Tom (Ringo Ramul). Foto: Elena Koit

Ugala hoogne ja nutikas «Prints ja kerjus» on teatud mõttes kultusliku telelavastuse «Kuidas kuningas kuu peale kippus» mõttekaaslane. Mõlemad on progerokkmuusikali vormis lavale toodud, eelkõige nooremale vaatajale mõeldud rojalistlikud mõistulood.

Mark Twain'i klassika «Prints ja kerjus» (1882) on alternatiivajalooline lugu Henry VIII aegsest Inglismaast, kuid selle universaalsed teemad ja sotsiaalkriitiline sisu on oma aktuaalsuse tänaseni säilitanud. «Prints ja kerjus» uurib pealtäha lihtsas vormis inimloomust ja ühiskonda sügavuti, paljastades inimeste väärtushinnangud, moraali ja sotsiaalsed konventsioonid.

Ühest küljest on tegemist väga põneva ajaloolise seiklusdraamaga, teisalt on isiku vabadus ja vastutus vaid mõned teemad, mis suurepärases algmaterjalis välja joonistuvad. Ugala versioon ei tee originaalile häbi ning on suutnud säilitada selle põhiparameetrid ning sügavamad kihid.