:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2024/01/26/15849982t1hbe32.png)
Mati Lauri raamat on tänu kõiki inimesi alati huvitavale teemale ja rohketele konkreetsetele lugudele sügav sissevaade 18. sajandi eestlaste olustikku, mis toob tolle aja meile lähemale.
Meie ette tuuakse paljude meeste ja naiste elu, seda küll läbi kohtutoimikute ja inimeste endi jaoks dramaatiliste sündmuste, kuid nimede ja detailide rohkus aitab meil neid inimesi mõista.
Arvan, et eestlased tunnevad end neis Marides ja Jürides, Annides ja Tõnistes ära. Kuigi kombed võisid olla teised, tekitasid inimsuhted ka meie esivanemates samu tundeid, rõõmu ja kurbust, nagu neid meiegi kogeme.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/26/15849984t1h82fc.jpg)
Mati Laur
«Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal»
Kirjastus: Rahvusarhiiv 2024
223 lk
Tartu Ülikooli üldajaloo ja uusaja professor Mati Laur (68) on avaldanud peamiselt Liivimaa varauusaega käsitlevaid teoseid, samuti on ta paarikümne kooliõpiku kaasautor ja konsultant.
Õppejõuna on Laur olnud väga populaarne, sest tema esitlusviis ja ainekäsitlus on alti elav ja kõigile arusaadav. Tal on õnnestunud sajandite tagust eesti elu tuua tänapäeva inimestele lähedale, seda ka tänu oskuslikule arhiivimaterjalide otsingule ja kasutamisele.
Miks selline teema? Miks on see sulle kui ajaloolasele oluline?
18. sajandiga olen tegelnud pikemat aega – kirjutasin sellest ajajärgust nii kandidaadi- kui ka doktoritöö, aga need puudutasid eelkõige poliitilist ajalugu. Selle teema juurde viis juhuslik leid Riia arhiivist – Pärnu maakohtu toimik vallasemade ülekuulamisest, mis oli sinna arhiivi sattunud ilmselge eksituse tõttu. Protokollid osutusid üllatavalt üksikasjalisteks: kus, millal, kellega, miks? Vaid küsimus «kuidas?» jäi nendes materjalides vaoshoituks, aga üht-teist õnnestus sellegi kohta hiljem välja uurida. Materjali Liivimaa talurahva seksuaalkäitumise kohta on rohkesti ning Tartus rahvusarhiivis isegi rohkem kui kunagises kubermangulinnas Riias.
Kolleegid polnud siis sinnamaani avastanud?
Ei olnud ja selles pole ka midagi üllatavat. 18. sajandi uurimine oli 20. sajandil nii Eestis kui ka Lätis väga tagasihoidlik. Olen tänulik oma õpetajale professor Sulev Vahtrele, kes mind selle sajandi juurde juhtis. Rahva ajalooteadvuses püsis 18. sajand pikka aega mõttetu ajajärguna: vana hää Rootsi aeg oli otsa saanud ja asendunud Vene võimuga. Lisaks laotus üle kogu maa kuri ja tige pärisorjus.
Alustangi raamatut väitega, et tänapäevalgi kaheldakse, kas ränga pärisorjuse tingimustes talupojad üldse võisid seksida. Eks see ole muidugi liialdus.
/nginx/o/2024/01/26/15849993t1h6a87.png)
Ka seksuaalkäitumise ajalugu oli pikka aega uurimata teema. Kui sellega Euroopas 20. sajandi lõpukümnenditel alustati, tekitas see ajalookirjutuses tõelise buumi. Vastavat kirjandust on nüüdseks ilmunud mitme riiuli jagu ning see võimaldab üsna hõlpsasti teemasse sisse lugeda. Osa sellest materjalist läks ka raamatusse ning tuleb tunnistada, et võrdlused Euroopa teiste piirkondadega ei panegi meid häbenema ega punastama. Me elame küll Euroopa piiril, aga miski euroopalik pole siin olnud võõras. Seda ka 18. sajandil.
Sissevaade 18. sajandisse seksuaalkäitumise kaudu kõnetab inimesi tänapäeval väga hästi, sest see teema huvitab inimesi alati. Mind on huvitanud, kuidas eesti rahvastik nii kiiresti tolle sajandi lõpuks taastus, kui 17. sajandi viimaste aastate ikaldused ja Põhjasõda tegid maa inimestest üsna tühjaks.
Isegi kui eeldada, et Põhjasõja-aegsed kaotused ei olnud nii suured, kui seda näitavad toonased lünklikud demograafilised allikad, oli rahvastiku kasv 18. sajandil tõepoolest kiire. Kogu 18. sajandi vältel – pärast katku – oli vaid seitse sellist aastat, mil sündimus Eesti alal jäi suremusele alla. Ja sealjuures ilma märkimisväärse sisserändeta. Tõsi, tollal valitsenud poliitilised ja majandusteooriad pidasid rahvastiku kasvu üheks riigi kõige tähtsamaks ülesandeks ning seda suunda valitsused ka järgisid. Kui 18. sajandil hakatakse kogu Euroopas seksuaalelule seatud piiranguid leevendama, siis valgustusliikumise kõrval võime selle taga näha ka kameralismi ja teiste moodsate teooriate mõju.
Talupoegade ütlused on meieni jõudnud küll saksa keele vahendusel, aga sõna Liebe («armastus») kohtame protokollides päris palju.
Ka Liivimaal lõpetati 1764. aastal vallasemade kohtu ette kutsumine. Mis teistele õnn, on ajaloolastele õnnetuseks – põhjalikud ülekuulamisprotokollid saavad sellega otsa –, kui vaadata asju professionaalse kretiini pilguga.
See oli siis allikate mõttes magusaim aeg?
Küllap vist. Kohtud jahvatasid abielurikkumisi, sodoomiajuhtumeid ja lapsetappe ikka edasi, aga vallasemasid enam kohtukulli ette ei toodud. Kui kohtumaterjalid laias laastus esitlevad meile õigelt rajalt kõrvale pööranud tegelasi, siis vallasemad ju mingid kurjategijad ei olnud – ikka tavainimesed.
Talurahvaühiskonnas ei olnud siis üksikema väga tõrjutud?
Sellist muljet ei jää, et neid oleks tõrjutud, pigem osutati neile kaastunnet. Teine lugu oli lapsetappudega. Need pälvisid ka kogukonnas hukkamõistu.
Lapsetappude tabelist võib leida, et 1750ndatel oli lapsetappe kõige rohkem. Huvitav, miks siis?
Siin võib olla mitu põhjust. Esiteks jõudis sünnitusikka Põhjasõja järel sündinute arvukam põlvkond ning koos sündide arvu kasvuga suurenes ka lapsetappude arv. Teisalt lõpetati 1740. aastatel surmanuhtluse täideviimine. Kohtud mõistsid küll siinsete seaduste alusel surmanuhtlust edasi, aga kindralkuberner Riias või Tallinnas asendas need rutiinselt kergemate karistustega. Lapsetapp kuulus surmanuhtlusega karistatavate kuritegude hulka ning veel 1730. aastatel viidi kohtutes mõistetud surmanuhtlused – tavaliselt pea maharaiumine – ka täide.
/nginx/o/2024/01/26/15849986t1he40f.png)
18. sajand oli ka vennastekogude liikumise algus. Nemad olid seksuaalsuhetesse puutuvas eriti ranged. Kas see mõjutas ka talupoegade seksuaalset käitumist?
Kõige tuntum näide on Rõuge kihelkonnas tegutsenud Tallima Paabu vennaskond, kes kuulutas, et nüüd peavad ka abieluinimesed elama nagu vennad ja õed ning seksuaalsuhetest hoiduma. Liivimaa teises nurgas, Mihkli kihelkonnas aga tegutses usuaktivist Tarto Jüri, kelle kuulutuse kohaselt olevat temaga seksuaalvahekorras olek naistele kõige kindlamaks pääsetäheks taevariiki. Kohtutoimiku järgi õnnestus Tarto Jüril «ära rääkida» kümmekond naist.
Kuid vennastekogudustel oli ühiskonna äratamise mõju – hakati koos laulma ning õpiti rohkem kirjasõna tundma?
Kahtlematult on vennastekogude ja 19. sajandil juba vennastekoguduste tähendus meie ajaloos väga oluline. Ülaltoodud näited on pigem erandlikud.
Mainid oma raamatu sissejuhatuses Märt Rauda, kes möödunud sajandi alguses rõhutas, et vanad eestlased olnud oma seksuaalkäitumises vaoshoitud. Samas teine autor – Aleksander Kruusberg – väitis vastupidist.
Olen pigem seda meelt, et Kruusbergil oli õigus. Ehalkäimine ja muud sellised tegevused on rahvasuus ülemäära idealiseeritud.
/nginx/o/2024/01/26/15849989t1he32e.png)
Kui poiss läks tüdruku juurde aita või lakka, ega nad ei lugenud seal luuletusi, vaid tegid ikka midagi muud?
Jäädes teadusterminoloogia juurde: kui ei teinud «midagi muud», siis tegelesid mittepenetratiivsete praktikatega.
Süütuna mehele minev tütarlaps on olnud ideaal, mille järgi aga elu sageli ei käinud. Pärimuskultuurides ei olnud see aga kaugeltki üldse nii, pigem otsiti juba natuke kogenud naisi ning ka lastega naistel võis abieluõnn veel ees olla. Ega ka eestlased mahtunud 18. sajandil protestantismi nõutud vagaduse raamidesse?
Ega ei mahtunud küll, mis väljendub ka selles, et siinne protestantlik kirik lõi pärast kosjaskäimist toimunud seksuaalsuhetele käega, kuigi nõue oli altari ette jõudmiseni sugulist karskust pidada. Kui palju oli neid pruute, kes ilmusid altari ette mitte ainult kaotatud neitsilikkuse, vaid ka peiuga, kes polnud sugugi esimene seksuaalpartner, on olemasolevate allikate põhjal protsentuaalselt raske öelda, aga neid oli kindlasti rohkem, kui me seniste käsitluste põhjal oskame ette kujutada.
Seega, kui tütarlaps oli poisi endale tüdrukupõlves ligi lasknud, ei tähendanud see, et ta hiljem tanu alla ei saanud?
Üldiselt küll. Mõnel juhul on mees pulmade vastu tõrkunud, kui kahtlustab, et pärast kosjaviinade joomist on naine mõne teisega suhtes olnud ja võib-olla sellest lapseootele jäänud. Muidu pole aga laps takistuseks, eriti nende meeste jaoks, kes on leseks jäänud ja end uuele ringile asutavad.
Kindlasti ei saa alahinnata 18. sajandi Liivimaa talurahva tundeelu. Talupoegade ütlused on meieni jõudnud küll saksa keele vahendusel, aga sõna Liebe («armastus») kohtame päris palju, nagu ka protokolli kantud märkusi tunnistajate valatud pisaratest ja vahel ka meeleheitest. Mingitest tuimadest talumatsidest pole siin juttugi.
/nginx/o/2024/01/26/15849983t1h0183.png)
Inimene oli ikka inimene ja armastust on inimesed alati otsinud?
Muidugi.
Kirikurahvaks kujunes eesti rahvas alles 19. sajandil?
Nii on arvatud, aga minu kasutatud tekstid kõnelevad selgelt teist keelt. Jumalasõna läheb talupojale juba 18. sajandi esimesel poolel vägagi korda. Iseasi muidugi, kuidas talupoeg kantslist kõneldust aru saab ja seda tõlgendab. Need tõlgendused võivad õpetatud teoloogi käsitlusest erineda nagu öö ja päev, aga paradoksaalsel kombel ikkagi näitavad, et talupoeg tunneb asja vastu huvi ja midagi on talle külge jäänud.
Kirikust oli tolle aja inimestel keeruline mööda vaadata?
Jah. Eks kirik ole ka kaugele näha.
Mis mulje on 18. sajandi eestlane jätnud, kuidas teda võrrelda tänapäeva eestlasega?
Eestlased on ikka eestlased, olgu nad 18. sajandil või tänapäeval – nii heas kui halvas. Minu jaoks pole rahvus tühipaljas konstruktsioon ning seda raamatut kirjutades sain selles veendumuses vaid kinnitust. Kui ka raamatu lugeja jõuab samale järeldusele ning saab oma ajaloos kaduma läinud sajandi jälle tagasi – mis suuremat rõõmu tehtust saab ühel ajaloolasel veel olla!
Lood Mati Lauri raamatust
/nginx/o/2024/01/26/15849990t1ha7e9.png)
Tüdruk poisiga lusti pärast
Mati Laur toob välja saksa ajaloolase Peter Beckeri sõnastatu 18. sajandi kohta: kui suhe oli abielu sõlmimise rööbastel, oli naise eelistatud seksimiskohaks voodi, seevastu vahekorrad, mis abieluni ei viinud, ei toimunud naise voodis, vaid kohas, kus selleks oli võimalus. Kohtumaterjalidest leiab rohkesti näiteid, kus nii poisil kui ka tüdrukul võis olla enne abiellumist mitu rauda tules. 1733. aastal oli Pärnu maakohtu ees Võrungi mõisa (Mihkli khk) talupoeg Nigulas korraga kahe vallasemaga: mõisteenijale Madlele oli Nigulas teinud tütre, taluteenijale Liisule aga poja. Madle väitel lubanud Nigulas temaga abielluda, mida viimane küll täielikult eitas, Liisu aga tunnistas, et olnud Nigulasega ainuüksi «lusti pärast». Topeltkaristusest pääsemiseks oli Nigulasel võimalus üks tüdrukutest ära võtta ning tema valik langes «lusti pärast» temaga koos olnud Liisu kasuks. Mihkli kiriku õpetaja saatis hiljem kohtule kirja, et asjaosalised olla ümber mõelnud ning eelistavad pigem «hooramise» eest karistada saada kui abielu sõlmida, kuid lõpuks pandi nad Mihkli kirikus ikkagi paari.
Kohus usub tüdruku juttu
1745. aasta juunis oli vallasemana Pärnu maakohtu ees Kiini Jüri tütar Mari Holdrest. Vallaslapse isa oli Mari sõnul Rätsepa Jaan, kellega ta elanud 1743. aasta kadripäevast järgmise aasta küünlapäevani kokku. Mari polevat teadnud, et Jaan olnud samal ajal suhtes ka Libati Liisuga. Alles jaanipäeva paiku saanud ta aru, et Jaan tahab teda antud abielulubadusest hoolimata maha jätta ja teise tüdrukuga altari ette minna, ning läinud koos isaga pastori juurde. Maril sündis laps 1744. aasta oktoobris, Liisu sai lapse kolm nädalat hiljem. Jaan tunnistas, et oli Mariga küll mõned korrad ihuliselt kokku elanud, kuid temaga abielluda ei olnud ta lubanud, ka ei pidanud ta end Mari lapse isaks. Mari olla Jaani sõnul ka mitme teise mehega tegemist teinud, iseäranis Pumpa Jaaniga – ta olla nad ise heinamaal teolt tabanud. Mari väitel olla ta aga Pumpa Jaaniga ainult hullanud, ilma lihaliku ühtimiseta, seda olla ta teinud vaid Rätsepa Jaaniga. Pealegi olnud ta Pumpa Jaaniga enne, kui Rätsepa Jaaniga käima hakkas. Kohus mõistis Rätsepa Jaanilt Marile alimendid välja.
Toapoisil juba kolmas eksimus
Keerulises olukorras oli Virato Pärdi tütar Mari Vändrast. Pastori teatest maakohtule nähtub, et Mari andnud oma vallaslapse isana esmalt üles Vändra mõisvalitseja sakslasest toapoisi Jürgeni, kellel see olnud pastori sõnul juba kolmas kord eksiteele sattuda. Seejärel olla Mari meelt muutnud ning öelnud isaks hoopis Sooniste mõisast (Kullamaa khk) Vändrasse kingsepa õpipoisiks tulnud Hansu. Kui pastor ta aga Hansuga silmitsi seadnud, pöördunud Mari tagasi Jürgeni juurde, õige pea aga esitlenud oma vallasisakandidaadina üht rätsepaselli, siis jälle Sooniste poissi ning lõpuks, pärast suuri kõhklusi jäänud ikkagi Jürgeni juurde pidama. Too olnud ka lapse ristimisel 1762. aasta novembris isana kohal ning vastsündinud saanud nimeks Jüri.
Seks raha eest?
Aulik naine võis olla neitsi, abielunaine või lesk; kes ühegi nimetatud kategooria alla ei mahtunud, seda hakati pidama hooraks. Lauri raamatus on mõned detailsemalt kirjeldatud lood, kuidas naised on meeste käest seksuaalsuhte eest raha nõudnud, kuid ametlikult kohtutes neid lugusid prostitutsiooniks ei nimetatud. Näiteks oli Laane Anni tütar Mai Riidajast (Helme khk) juba teise vallaslapsega kohtu ees. Ta väitis, et saanud Rulli Hansu pojalt, kellega ta olnud korra talu heinamaal ja korra mõisa põhuküünis koos, kaks taalrit. Kuna aga mees vande alla tunnistas, et pole Maid puutunud, ei pidanud kohus naise tunnistust usaldusväärseks.
Paariheitmine vanemate nõusolekul
Talurahvaühiskonnas eelnesid abielule kosjad ja kihlused, kusjuures esimene oli rahvalik, teine kiriklik kombetalitus. 18. sajandil olid kombeks koguni kolmekordsed kosjad, kus kesksel kohal oli kosjaviina joomine, mille käigus said abiellujate uued sugulased omavahel tuttavaks. Pruudile oli kombeks teha ka kingitusi, mida peig tagasi ei saanud, kui ta pruuti ikkagi ära ei võtnud. Laur rõhutab sealjuures, et kehtiv kosjakombestik tagas, et abiellumine ilma vanemate nõusolekuta ei tulnud talurahva ühiskonnas kõne allagi. Kuid ka üle noorte peade tavaliselt abielusid ei sõlmitud, sedastab autor. 18. sajandil oli üldkehtiv ka nõue, et mõis pidi andma noorpaarile abiellumisloa. Kui noored aga olid juba paari heitnud, siis tuli seal abielukohust tingimata täita. Selle nõude täitmisest loeme raamatu lühimas peatükis «Debitum coniugale» (lad k «abielukohustus»). Mehe impotentsus oli üks väheseid põhjuseid abielu lahutamiseks.
«No juhtus sedamoodi»
18. sajandil oli karistusmäär «tavalise hooramise» eest naisele viis ja mehele kümme paari vitsu ning selle rahatrahviga asendamise kurss 50 kopikat iga vitsapaari kohta. 1733. aasta juunis oli kolmanda vallaslapsega Tartu maakohtu ees Uderna (Rõngu khk) mõisateenija Made. Viimase lapse isana andis ta üles mõisas peatunud ohvitseri tentsiku, venelase Stepani, kellega tal olnud neli vahekorda. Küsimusele, miks ta juba kolmandat korda hooramise pärast kohtu ees seisab, vastas naine: «No juhtus sedamoodi.» Kohus mõistis naisele karistuseks 15 paari vitsu ja kolm patukahetsust kiriku häbipingis.
Rätsepaproua lõi üle aisa abielus talupojaga
1739. aasta oktoobris olid Pärnu maakohtu ees Tarvastu kroonumõisa 25-aastane talupoeg Pillo Peet ja rätsep Christian Siegerti abikaasa Christina Elisabeth. Rätsep oli noore talupoja lahti lasknud, kuna ei kannatanud enam välja tema naisele ligikippumist. Naine tunnistas, et Peet võttis teda esimest korda heinakuhjas omatahtsi, kuid hiljem, kui rätsepat kodus ei olnud, juhtus seda sageli. Kui mees oli töölt lahti lastud, käis ta salaja ikka rätsepa majas Christina Elisabethiga kohtumas ning tema sõnul ei sündinud nende suhe vägivallaga, vaid vabatahtlikult. Kui nad rätsepale vahel jäid, ähvardanud rätsep Peetu noaga. Viimase abikaasa oli aga ka kohale jõudnud ning palus rätsepat tema meest mitte tappa. Kohtu ees tunnistas rätsep, et on valmis oma naisele andestama, sest väikeste lastega on üksi raske toime tulla. Maakohus mõistis mõlemad abielurikkujad surma, õuekohus määras naise lisaks vangistatud ajale kaheks nädalaks vee ja leiva peale, mehele aga kolmel pühapäeval kokku 30 paari vitsu ja aasta sunnitööd.
Kolmekuune keiser andis armu
Kaksikabielu ehk bigaamiat peeti suuremaks üleastumiseks kui lihtsat abielurikkumist. Laur ei ole aga leidnud Liivimaal ühtegi sellist kohtuasja, kus talupoeg olekski kahe naisega korraga kokku elanud. Küll oli aga lugusid, kus mees lasi ühe naise juurest jalga ja abiellus mujal teisega. Tavapäraselt määrati ka sellise teo eest surmanuhtlus. Aga mitte alati. Restu (Sangaste khk) talupoeg Tatti Jüri Toomas oli jätnud oma naise, kellega elanud «väga suures tülis», ja pagenud Tormasse, kus uuesti kirikuõpetaja loal abiellunud. Asi tuli välja ja Tartu maakohus mõistis mehe surma, mille kinnitas ka õuekohus. Mitmed aadlikud aga kaebasid otsuse edasi veelgi kõrgemale, põhjendades, et karistus olla liiga karm. Liivimaa ja Eestimaa justiitskolleegiumi vahendusel jõudis asi senatini. Kolmekuune keiser Ivan VI vabastas 23. oktoobril 1740. aastal ukaasiga Tatti Jüri Toomase karistusest.
Lapsetapu eest pea maha
Peatükk «Vallasemad ja lapsetapp» on tolleaegse seksuaalelu võimalikest karmidest tagajärgedest. Lapsetapp kuulus kuni 18. sajandi lõpuni surmanuhtlusega karistatavate kuritegude hulka. Mati Lauri raamatus on toodud näiteid, kuidas Euroopa maades varauusajal lapsetapjaid karistati: kotis uputamine, kusjuures kotti oli lisatud ka mõni loom – madu, skorpion või kass. Piirkondades, kus lapsetappu esines rohkem, võidi naine elusalt matta või teibasse ajada. Liivimaal löödi lapsetapjal tavaliselt pea maha või ta põletati elusalt.
Vägistamine: naised pidid kartma soldateid
Seksuaalse vägivalla lood olid 18. sajandi kohtumaterjalide põhjal seotud peamiselt vene soldatiga. Katariina II ajal teenis Liivi- ja Eestimaal
45 000 – 55 000 meest, mis toonast rahvaarvu arvestades tähendas ühte soldatit kümne elaniku kohta. Liivimaa taludesse majutatud soldatite vägivaldsus tulenes sellest, et Venemaal praktiliselt puudus kaitse seksuaalse vägivalla suhtes. Tarvastu Sõge Andrese tütar Anu, kes polnud oma nooruse tõttu veel armulaualgi käinud, tunnistas, et pärast jõule, kui peremees talust ära olnud, olla soldat Mihhail joobnuna koju tulnud ja teda väevõimuga võtnud. Sama kordunud järgmisel kevadel, kui ta metsas loomi karjatanud.
Sepa Eriku Reet Viljandi mõisast väitis, et tema vallaslapse isa on Muromi polgu grenader nimega Ivan. Reeda tunnistust mööda polnud ta meest «mitte omal tahtel ligi lasknud», vaid mees olla ta kogu aeg järel käinud, vahel ka löönud ning kord, kui ta üksinda koju jäänud, siis teda vägisi võtnud ning teinud seda teinegi kord.