EESTI KIRJANDUSE PÄEV ⟩ Tütarlapsest sirgub naine

Carolina Pihelgas Foto: Sille Annuk

Mis on luule? Väike kange kraam. Ses mõttes on eelkõige luuletajana tuntud Carolina Pihelgase teine proosateos aus luuletajaraamat – väike kange kraam. Teos on mahult väga napp, vaevu 90 õhurikast lehekülge. Napp, aga kange, ütleb kirjanduskriitik Mihkel Kunnus eesti kirjanduse päeval Carolina Pihelgase «Lõikejoont» tutvustades.

Kirjastuse lühitutvustus on adekvaatne: «Loo peategelaseks on noor naine Liine, kes sõidab maale, et tõmmata joon alla ummikusse jooksnud kooselule. Lisaks lahingutele tema hinges käivad (õppe)lahingud ka selle väikese Lõuna-Eesti küla ümber.» Väliseid sündmusi on vähe, tummfilmina oleks «Lõikejoon» väljakannatamatult igav, sest kõik oluline jääb eelkõige minategelase sisemaailma.

Kui aga pingutan kriitiku tegutsemisväljal – kirjeldaval ja analüüsival metatasandil – teosega samaväärse kokkuvõtlikkuse poole, siis saaks tulemuseks midagi järgmist: ««Lõikejoon» on fragment pärispatu individuatsioonist.» Selgitan nüüd veidi lahti.