/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2024/01/30/15859711t1h51d6.jpg)
Vaatasin Tartus 19. jaanuaril Musta Kasti lavastust «Surm» ja päev hiljem Vanemuise esietendust «Lõpp». Esialgne idee oli vaagida sarnase teemaga lavastusi koos, ent see tundub mõlema suhtes ebaaus, iseäranis esmamuljena.
«Lõpu» vaheajal sõnastas üks vaataja tabavalt, et see on nagu surmakoolitus. Sel juhul võiks «Surma» võrrelda magistrantuuri ja «Lõppu» doktorantuuriga. Väide pole kummagi suhtes hinnanguline, lihtsalt vaatamise järjekord tundus õige nii.
Surma ja suremist teadvustada on eluliselt vaja. Surm puudutab eranditult kõiki, samas jääb sügavalt isiklikuks. Lavastust tutvustav tekst tõdeb: «Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijale või neile, kes maha jäävad?»
Kui publik siseneb Musta Kasti saali, satub ta silmitsi katafalgiga, kus keegi lebab, valge linaga kaetult, jalad lina alt väljas, paljad varbad harali. See loob kummastava tragikoomilise efekti. Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs on laval nagu leinajad, matuselised, kes mõnda tuttavat sisenejat kättpidi tervitavad.
Esimene poolihääli lausutud repliik sobib matuste pidetu absurdsusega: «Ma ei saa aru, kes need inimesed on…»
Seejärel kõlab küsimus, mis lisab muigava võõrituse: «Kes tuleb vaatama lavastust pealkirjaga «Surm»?!»
Varsti hakkab Laura Niils seal lina all kaasa rääkima.
Poolteist tundi kestval lavastusel on stand-up’i stiilis ülesehitus, tegelased kutsuvad üksteist pärisnimedega, vahendavad isiklikku kogemust või kogenematust. See mõjub sümpaatselt. Surmateema puhul kujuneb ju määravaks iga vaataja kokkupuude leinaga – kui värske või kauge või hoopiski veel olematu see on. Sellest sõltub, mis ja miks ja kuidas sind teatrisaalis puudutab, mis teeb haiget või jätab ükskõiksemaks.
/nginx/o/2024/01/30/15859712t1h6ff8.jpg)
«Surma» sketšikavalaadne ülesehitus võimaldab meeleolu teisenemist ja kontraste, lõdvemaid ja kontsentreeritumaid momente, valuläve kõrgust proovivat võllahuumorit ning lobedamaid siseringi-nükkeid, sekka avalamat hingevalu. Ulja koomikaga proovitakse surnu riietamist, etendatakse suremise viise teatrikooli etüüdide laadis.
Vaimukalt mõjus mäng urnidega.
Kui miski üllatas, siis üsna pikk arutlus surnu puudutamisest – kuis see hirmutab. Ma ei ole osanud niipidi mõelda; pigem on selline kontaktivõimalus hoopis kadumas?
Eutanaasia ehk abistatud enesetapu üle arutledes lisati ootamatult – või ehk liigagi ootuspäraselt? – ilukirjanduslik tüvitekst: Indrek Paasi ja tema surmahaige ema Mari kahekõne Vargamäel, Tammsaare «Tõe ja õiguse» III osas.
Üks mõjus lavahetk oli Lüüsi monoloog-loeng, suremise protsessi kirjeldus.
Kõige valusamalt ja vahetumalt puudutas aga Targo isiklik meenutus haiglapraktikast EMOs, surija üksi jätmine kollaste kardinate taha, koos märksõnaga «ebaeetiline» täiesti heidutavas kontekstis – kogu see kirjeldus kerkis lausa filmina silmade ette.
Ja veel. Juhtumisi olin minagi tol kurikuulsal, meedias uudiskünnise ületanud «Surma» etendusel, kuhu hoogsate repliikidega sekkus jokkis mees publiku seast. Loomulikult ei sooviks ma näitlejatele sedalaadi juhtumi kordumist, aga tuleb tunnistada, et olukord polnud pooltki nii häiriv kui ülbe nutiseadmesõltuvus teatrisaalis. Tekkis peaaegu hasart jälgida, kui profilt timmivad näitlejad vastuseid segajale ja edasi tema ignoreerimist. Mingil äraspidisel moel haakus see etenduse kaaperdamise katse matustele nii omase kohatu absurdifaasiga.
«Surma» näitlejate trio loodab üksmeelselt, et pimeduse võidab valgus. Ja ehkki lavasuitsupahvak parodeerib naiivset pateetikat, on valgusesse minekus ometigi lootus.
LAVASTUS
«Surm»
Uurimus suremisest
Musta Kasti trupitöö
Lavastaja Birgit Landberg
Dramaturg Mehis Pihla
Osades Laura Niils, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs
Esietendus 1. detsembril Tartus Genialistide Klubis