Esimene surmakoolitus. Magistrantuur

Musta Kasti lavastus «Surm»: kui publik siseneb Musta Kasti saali, satub ta silmitis katafalgiga. Foto: Gabriela Urm

Vaatasin Tartus 19. jaanuaril Musta Kasti lavastust «Surm» ja päev hiljem Vanemuise esietendust «Lõpp». Esialgne idee oli vaagida sarnase teemaga lavastusi koos, ent see tundub mõlema suhtes ebaaus, iseäranis esmamuljena.

«Lõpu» vaheajal sõnastas üks vaataja tabavalt, et see on nagu surmakoolitus. Sel juhul võiks «Surma» võrrelda magistrantuuri ja «Lõppu» doktorantuuriga. Väide pole kummagi suhtes hinnanguline, lihtsalt vaatamise järjekord tundus õige nii.

Surma ja suremist teadvustada on eluliselt vaja. Surm puudutab eranditult kõiki, samas jääb sügavalt isiklikuks. Lavastust tutvustav tekst tõdeb: «Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijale või neile, kes maha jäävad?»