Teine surmakoolitus. Doktorantuur

Vanemuise dokumentaallavastus «Lõpp»: esmapilgul tundub ootamatu lahendus kaamerasse mängimine ja pidev üksteise filmimine. Foto: Heikki Leis

Marta Aliide Jakovski lavastust «Lõpp» ei ole lihtne vaadata, aga intensiivne ja aus elamus tervendab hinge. Söandan võrrelda «Lõpu» järelmõju detsembris Theatrumis esietendunud «Karmeliitide dialoogide» esimese vaatuse kompromissitu suremise stseeniga; paralleel on intuitiivne, sest lavastused on vägagi erinevad.

Tundlik, habras ja oluline surmateema on «Lõpus» täpselt läbi komponeeritud. Autor ja lavastusdramaturg Piret Jaaks on dokumentaalse aluspõhjaga monoloogid leidlikult põiminud ühe eesti perekonna looga, mille keskmes lesknaine Renaata – Külliki Saldre.

Kavalehel ongi viie näitleja osalus eristatud rollideks ja monoloogideks. Saldre lavapartneritel on mitu rolli: Karol Kuntselil ja Lena Barbara Luhsel neli, Reimo Sagoril kolm, Kaarel Poggal kuus. Hingehoidja, kirikuõpetaja, ülemdiakoni ja folkloristi monoloogid aga jagunevad hetketi kahe esitaja vahel.