/nginx/o/2024/01/31/15861578t1hd91a.jpg)
Kui mõtlen VAT Teatri uuslavastusele «Arm», siis esimesena meenub mulle segadus ja mõistmatus. Ma ei saanud üsna pikka aega aru, et mida mulle nüüd õieti näidatakse.
Kui mõtlen VAT Teatri uuslavastusele «Arm», siis esimesena meenub mulle segadus ja mõistmatus. Ma ei saanud üsna pikka aega aru, et mida mulle nüüd õieti näidatakse.
Näiteks üks esimestest stseenidest, mis oli laenatud justkui Heino Parsi nukufilmist «Välek Vibulane». Kiviaegsete küttide kujutamine karikatuurses vormis nahkadesse riietatuna võttis muigama. Samas oli lahendus tõhus, sest oli selge, et näidatakse hetke kiviajal.