Kõige hirmsam on jääda kunstnikuna iseendasse kinni, hakata taastootma iseenda klišeesid, ütleb Tallinnas uue isikunäituse avanud Tanel Veenre.

Hiljuti paljudes maailma paikades, muuseumites ja mainekates galeriides toimunud näitustel osalenud Veenre avas möödunud kuul uute töödega väljapaneku «Luul. Ehted, viled ja huuled» Tallinnas galeriis Truus. Tema eelmine ülesastumine Eestis – mullune maskinäitus «Sinihabe» tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis – pälvis publikumenu, kriitikute ja meedia suure tähelepanu.

Veenre andis endale vabaduse näpata näitusele «Luul» detaile oma viimasest orelivilede sarjast (mida kunstnik enda sõnul esitles mullu A-Galeriis ja Draakoni galeriis näituste duetina «Ex Post» ning hiljem soolona New Yorgi galeriis Ornamentum). Näituse tumemeelsuse juur oli isiklikus kurbuses, muuhulgas õpetaja Kadri Mälgu lahkumises sama aasta 1. jaanuaril.

«Orelile uue elu andmine oli selle peegelduse osa. Me jagasime Kadriga kirge, tundsime teineteist ära katkematus loomispalavikus. Kadri Mälk plaanis aasta eest oma sünnipäeval, 27. jaanuaril avada näituse Truus-galeriis, kuid sekkus surelikkus. Loova vastasmõjuna andis see mulle võimaluse maanduda samasse ruumi oma loominguga. Surelikkuse kiuste olgu see elurõõmus maabumine,» arutleb Veenre.

Näituse «Luul» keskne kujund on huuled, milleni autor jõudis tänu oreliviledele.

Kommentaarid
Copy