:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
Kõige hirmsam on jääda kunstnikuna iseendasse kinni, hakata taastootma iseenda klišeesid, ütleb Tallinnas uue isikunäituse avanud Tanel Veenre.
Hiljuti paljudes maailma paikades, muuseumites ja mainekates galeriides toimunud näitustel osalenud Veenre avas möödunud kuul uute töödega väljapaneku «Luul. Ehted, viled ja huuled» Tallinnas galeriis Truus. Tema eelmine ülesastumine Eestis – mullune maskinäitus «Sinihabe» tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis – pälvis publikumenu, kriitikute ja meedia suure tähelepanu.
Tanel Veenre
- Sündinud 5. mail 1977.
- Ehtekunstnik ja disainer, kelle kaubamärk «Unistuste kuningriik» hõlmab tema kavandatud ehte-, moe- ja portselanikollektsioone.
- Alustas kunstiõpinguid Pelgulinna keskkooli kunstiklassis. 2005. aastal lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal.
- Tema loomingut on esitletud rohkem kui 300 näitusel ja moeshow’l lisaks Eestile Euroopas, Aasias, Ameerikas ja Okeaanias.
- Õpetanud paljude maade ülikoolides, andnud loenguid ja juhendanud töötube.
- Publitseerinud artikleid, disainikriitikat, fototöid nii rahvusvahelistes kui kodumaistes väljaannetes ning kureerinud hulgaliselt näitusi.
Veenre andis endale vabaduse näpata näitusele «Luul» detaile oma viimasest orelivilede sarjast (mida kunstnik enda sõnul esitles mullu A-Galeriis ja Draakoni galeriis näituste duetina «Ex Post» ning hiljem soolona New Yorgi galeriis Ornamentum). Näituse tumemeelsuse juur oli isiklikus kurbuses, muuhulgas õpetaja Kadri Mälgu lahkumises sama aasta 1. jaanuaril.
«Orelile uue elu andmine oli selle peegelduse osa. Me jagasime Kadriga kirge, tundsime teineteist ära katkematus loomispalavikus. Kadri Mälk plaanis aasta eest oma sünnipäeval, 27. jaanuaril avada näituse Truus-galeriis, kuid sekkus surelikkus. Loova vastasmõjuna andis see mulle võimaluse maanduda samasse ruumi oma loominguga. Surelikkuse kiuste olgu see elurõõmus maabumine,» arutleb Veenre.
Näituse «Luul» keskne kujund on huuled, milleni autor jõudis tänu oreliviledele.
«Sotsiaalmeediast läbiimbununa on mul võimatu eirata lopsakate huulte tänapäevast tähendusvälja. Võtke seda satiirina meediaruumi seksualiseerituse suunas: üle võlli punnitavad huuled kui nartsissismi iroonia. Liikusin emotsionaalselt eemale oma viimaste aastate tumedusest. Ihkasin lustlikku, sürrealism vabastamas mõtteraskusest. Lopsakad, värvikad, kelmikad huuled. Nägin neis ka midagi rokokoolikku, korallide ja pärlite väikekodanlik sarm peegeldamas minu leitud kergemeelsust. Ning isegi kui voolisin musta eebenit, sai sellest pigem punase vari, mitte tumemeelne lõppjaam. Näitusele pealkirja nuputades nägin vaid huuli. Kuid väljapanek tundus liig värelev, et huultega pitseerida. Pigem siis «Luul».»
Ülitiheda päevakavaga kunstnik, disainer, ettevõtja ja kaksikute isa jõuab palju. Tuleb välja, et oma teostele ta kavandeid ei tee, küll aga on visioonide tulevärk vaimusilmas tema jaoks kõige loomulikum seisund.
/nginx/o/2024/02/01/15863325t1h1bda.jpg)
Kui palju mõttetööd ja -energiat ühe taiese, (disaini)toote, artikli loomeprotsessis kulub?
Olen kirglikult elu sees ja nõnda sünnib looming kõige loomulikumalt. Muidugi teen ma tohutult tööd ning olen samas kiire, võin hetkega katsetada, otsustada, söösta, tulistada… Jälgides korraga detaili ja suurt lugu.
Näen tihti kahetsusega, kuidas inimesed pidurdavad end, loovad iseendale raame. Olen loomulikult pigem raamist välja elav natuur. Elu avarus tõmbab mind magnetina.
Erootilised teemad on mul tihti end alateadvusest pinnale pressinud ja nüüd otsin neile ka teadlikumalt referentse kunstiloost, et nendega dialoogi astuda.
Minu eluhoiakus on Kadri Mälgu mõjutusi alates 1995. aastast, mil astusin kunstiakadeemiasse, kus ta oli siis noor professor. Elu avaneb ju tagasivaates, tähendusi ja seoseid mõistad tahavaatepeeglist. Ettevaates paistab vaid ulm, kujutelm, soov, iha, unistus.
Sein unistuse ja reaalsuse vahel on õhem, kui paljud julgevad arvata. Kuna kunstnikuna on mul kogu aeg võimalus luua reaalsust, siis tegelikult unistus ongi selle reaalsuse inspiratsiooniks. Pidev põlemine perutab looma võimalusi iseendale, et ulmad saaks eluks.
Aprillis toimub teil järgmine näitus ja seekord Münchenis. Kas sinna tulevad uued tööd?
Ma olen teekonnakeskne kunstnik, loomine on kulg, mille igas järgnevas sammus peegeldumas eelmised. Valdav osa nägemustest ei saa eluks niisugusena, nagu ette kujutatud, avatus hetkes tutvustab uksi, mida ma ei osanud ette näha. Käesoleva seeriaga olen täiega protsessi sees. On veel palju avastada ja Münchenisse sünnib kindlasti uut, millest mul täna veel aimugi pole.
Pealkiri «Luul» on nagu ’luule’ või nagu ’luulud’. Plaanin avastada kujundite ja ka loomisprotsessi meelelisust, väänata huultest enam välja. Erootilised teemad on mul tihti end alateadvusest pinnale pressinud ja nüüd otsin neile ka teadlikumalt referentse kunstiloost, et nendega dialoogi astuda.
Samas planeerin mõttes juba ka oma järgmisi näitusi. Ees on ülesastumised Prantsusmaal ja Riias, New Yorgi galeriis plaanin jätkata erootiliste paradiisi kujunditega. Mul on pilk pikalt horisondi suunas ja olen sinna jõudmiseks valmis meeletult tööd rügama.
/nginx/o/2024/02/01/15863326t1hdbf6.jpg)
Eestis on ülipopulaarsed teie kõrvamarjad ja tiivulised merihobud, mängimas ehetel, tapeetidel, taldrikutel. Kas stuudio- ja veebipoe väljapanek äratab inimestes huvi unikaalloomingu vastu?
Tegelikult mitte, minu jaoks on olnud ehmatav, kui kaugel asuvad teineteisest disaini- ja kunstimaailm. Kuid looja poolt vaadates tegelen ma mõlemas suunas vist ihade äratundmisega... Äratada kandjas-vaatajas midagi, millest ta varem polnud teadlik.
Tavapäraselt analüüsitakse äris hakatuseks toote sihtrühma, tehakse selgeks inimeste hobid, maitse-eelistused jms. Kuid see tundub mulle tapvalt igav! Surudes võimaliku kliendi raami, kaob minu jaoks ära avastamiskihk. Pigem balansseerin tunnetuslikult äri ja vabakunstilise fantaasiamaailma vahel, usaldades oma ihade radarit.
Ma olen kire usku: tee seda, mida armastad, ja elu voolab ise su juurde.
Hetkel on viljakas aeg eneseanalüüsiks, sest kaubamärgil läheb majanduskliima jahenemise tõttu nigelamalt kui varasematel aastatel, mil kasvasime hea hooga. Tagasi vaadates tegime igasugu hullusi ja spektaakleid, jalad olid maast lahti. Tagasilöögid on õppetunnid, mis aitavad kasvada.
Kui nüüd maisemalt rääkida, siis ostavad kliendid praegu pigem soodsaid väikeseid ehteid, müügihitiks on paarikümneeurosed sõled ja märgid. Kuid isegi aastas tuhandeid tooteid müües teeb iga ost mind alandlikuks − kujuta ette, keegi on leidnud miljonite iluasjade seast just minu ehted üles.
/nginx/o/2024/02/01/15863323t1h31a2.jpg)
Millega ehtekunst võlus?
Õppisin Pelgulinna keskkooli kunstiklassis − tavatu vaimse püüdlusega kollektiivis –, kus taheti oma elu siduda eri loomesuundadega. Ja väga paljud meist on oma erialal tippu jõudnud: graafilised disainerid Margus Tamm ja Anni Mäger, vabakunstnikud Sandra Jõgeva ja Mihkel Kleis, moekunstnik Aldo Järvsoo. Eks minagi vaatasin enne otsustamist moekunsti, graafika ja maali poole, kuid seletamatu juhuse ajel sattusin metallikunsti osakonna katsetele.
Maalin tegelikult ju praegugi, nii ehtes kui siidil. Näitusega «Luul» pöördusin teadlikult taas värvide poole, punases ja sinises on sõnastamatu tõmbejõud.
Minu jaoks on kõige hirmsam jääda kunstnikuna iseendasse kinni, hakata taastootma iseenda klišeesid. Olen kasutanud nii uut lugu, värvi kui materjali, et päästa valla värske avastamiste teekond. Oma seninägematute sõlmede ja käänakutega.
Uudishimul on oluline käivitav ja elu kulgu mõjutav jõud. Laste pealt näen iga päev, kui oluline on oskus teha oma olemine huvitavaks, saada hakkama iseenda ja igavusega. Nõnda nagu neil, pole ka mul olnud eales igav. Tänapäeva kultuuri mõttetum osa sünnib igavusest, mil ruumi (ka meediaruumi) täidetakse tühikargamisega.
Tanel Veenre tutvustab kolme ehet näituselt «Luul»
/nginx/o/2024/02/01/15863322t1h9421.jpg)
- «Eeben – uks muinasjuttu». Teate ju Grimmide «Lumivalgekese» algust, kui tütrest unistav ema istub eebenipuust aknal ja tilgutab veretilgad lumme ... Maailma tihedaima puidu tumeduses ja koralli punases on jõud.
/nginx/o/2024/02/01/15863321t1h5c63.jpg)
- «Orelivile – hingeõhust saab hääl». Need viled tõid minuni protestantliku Eesti pastoraadi loo. Kogunes ju kunagi just nendesamade vilede ümber külakogukond osa saama millestki suuremast. Viled on ka inimlik lugu oma isaga koos töötamisest, kes aitas puidumeistrina anda neile viimase lihvi.
/nginx/o/2024/02/01/15863320t1h1dcb.jpg)
- «Rekonstrueeritud kivi – tähendustevaba nullmaterjal» annab mulle võimaluse töötada nagu skulptor muiste, voolida kamakast välja just sellise vormi, nagu tahan.
Kas tänapäeval tuleb selliseid väljakutseid ette?
Valikutega on nii, et kui elada avatult ja kiirata uudishimu-energiat, siis asjad juhtuvad. Õnneks olen saanud end ka disainerina teostada väga erinevates suundades. Viilutada vanu Bolti tõukse, kavandada tapeedimustreid või voodipesukollektsiooni. Disainerina pean oluliseks koostööd tellijaga, kuulan teiste kogemust. Ma ei taha kellestki teerullina üle sõita.
Ma olen kire usku: tee seda, mida armastad, ja elu voolab ise su juurde. Tsiteerides Kadri Mälku: «Me ei koputa ustele. Meid kutsutakse.» On vaja palju kannatlikkust ja usku iseendasse. Olen ka tudengitele soovitanud läbi mõelda, kui vabad nad soovivad elus olla. Vabadusel on oma hind, tihti veremaiguline. Kuid vabadus annab võimaluse tunda end väärikana.
/nginx/o/2024/02/01/15863324t1hb31e.jpg)
Aga kunstniku, disaineri ja kuraatori ametid eeldavad pühendumist, samuti missiooni?
Kuraatori positsioon annab võimaluse mõtestada. Viimane mahukam väljakutse sel alal oli Toomas Volkmanni näitus «täis minevik» Fotografiskas, rännak 1990ndatesse ja üldse Euroopa kultuurilukku. Kuid üha enam pean oluliseks ka iseenda kureerimist kunstnikuna. Et esimene mina küsiks kriitilisi küsimusi teise mina käest.
Isegi aastas tuhandeid tooteid müües teeb iga ost mind alandlikuks − kujuta ette, keegi on leidnud miljonite iluasjade seast just minu ehted üles.
Nii väikses riigis nagu Eesti on igal kultuuriloojal suur vastutus, mille tajumine sunnib tegutsema laiemalt kui vaid oma ateljees nokitsemine. Kultuurilugu on tegelikult ju inimeste lugu. Kuid ma ei taha nüüd ka märtrit mängida ja vaid missioonist rääkida, eks see ole ka ambitsioon laiendada oma väärtusruumi. Ideede võim.
Jälgin huviga muuseumide ja galeriide rolli muutusi, sotsiaalmeedia kombitsaid haaramas uut generatsiooni täiega endasse. Ometi annab vahetu kontakt kultuuriga, näiteks siis ehtega, midagi sellist, mida ekraanihelenduses on võimatu aimata. Ma julgustan oma näitusel alati vaatajat katsuma teoseid, looma intiimset sidet kunstiga. Ning päris korraliku ehte- ja maalikogu omamine kodus annab ka mulle võimaluse mõnikord öövaikuses minna mõne teose juurde ja seda silitada, olla kultuuriga dialoogis. Katsun sõrmeotstega 16. sajandil maalitud püha Franciscust ja lindude keele mõistmine on kohe lähemal!
Ma usun üldse meelelisusesse. Kattes galerii Truus seinad voogava kangaga, muutsin ruumiheli sametiseks ja andsin näitusele sumbunud alatooni, mõjutades nii vaataja kogemust. Meelelisuses on midagi inimeseks olemisele väga olemuslikku.
«Luul»
- Tanel Veenre isikunäitus galeriis Truus
- Avatud 18. jaanuarist 17. veebruarini