NÄDALA RAAMAT ⟩ Teispoolsuse hääled varjutavad elu (1)

Andres Herkel
, toimetaja
Copy
Meelis Friedenthalile meeldib oma teostes ajas rännata. Tema neljas romaan on sissevaade eelmise sajandi maailma.
Meelis Friedenthalile meeldib oma teostes ajas rännata. Tema neljas romaan on sissevaade eelmise sajandi maailma. Foto: Margus Ansu

Meelis Friedenthalile pakub käegakatsutava reaalsuse kõrval huvi olemise teine plaan. See on ta teostes pidevalt kohal. Teispoolse maailma tabamiseks tulevad appi kunst, teadus ja esoteerika.

«Inglite keeles» (2016, lk 176) leiab üks peategelastest, et «tegelikkuses puudub selline mõõdutunne nagu kirjanduses». Ilmselt tahabki Friedenthal tavapärase kirjanduse piire laiendada, pakkudes lihtsa sündmuste järgnevuse asemel suurt hulka eri tegevusliine nagu «Inglite keeles» või siis palavikust kantud kujutluslikke seisundeid nagu «Mesilastes» (2012).

Verdi Jürgenson märkab kontrasti füüsilise ja psühholoogilise maailma vahel, päeva ja öö vahel (lk 277). «Olen öölind, südaöölind,» võiks ta ehk laulda Alliksaare hingesugulasena, võttes appi luule. Kuid selle asemel on esil XX sajandi alguse uuenduslik kunst. «Punkti ümber» on samuti teosoofiliste kalduvustega tšehhi kunstniku František Kupka maaliseeria nimi.

Verdi prototüüp päriselus Friedrich Jürgenson (1903–1987) püüdis väidetavalt elu lõpukümnendeil Rootsis lindimaki abil tabada «teispoolsuse hääli». Aga raamatu-Verdi joonistab Konstantinoopolit nõnda, «nagu joonistasid kubistid» (lk 99) ja otsib heledat punkti pimeduse ringil ehk valgustavat hinge, nagu otsis Vassili Kandinsky.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles