AK ⟩ Kirjanik joonistab leina ja räägib nii, nagu seda polekski

Piret Jaaks
, kirjanik
Copy
Kirjanik Anti Saar Tartus Aparaaditehases asuvas ateljees. 
Kirjanik Anti Saar Tartus Aparaaditehases asuvas ateljees. Foto: Margus Ansu

Anti Saare «Puu põndakul» tutvustus ütleb, et see on raamat sellest, kuidas kirjanik joonistab puid. See on väga täpne kirjeldus, sest raamat koosneb kümnetest puupiltidest, pliiatsijoonistustest, mis on autori enda tehtud. Pealegi väga hästi. Lausa nii hästi, et fookus võib kogemata minna tekstilt hoopis sellele, et muidu kirjutajana tuntud inimene on joonistama hakanud.

Kuid sellest olulisem on teose helistik, mille Saar annab kätte esimese tekstiga. Raamat algab autobiograafilise meenutusega, kuidas nad vennaga sordivad isa surma järel temast maha jäänud väheseid asju. Autor mõtiskleb selle üle, mida ta isalt pärib. Mõtiskleb läbi isa vanade asjade ka sellest, kuidas me lapsepõlveasju hiljem enam ei mäleta.

Ehk siis «Puu põndakul» on raamat leinast ja ega olegi ju taimemotiiv surmamotiivina midagi uut, kuid see on alati toimiv, alati lohutust pakkuv. Pealegi on Saar tugev kontseptuaalne ja filosoofiline kirjanik. Võtkem kasvõi ta varasem teos «Sõnaraamat», mis on kirjutatud Eesti toimetajatelt saadud juhuslikult pakutud sõnade põhjal. Kirjutas Facebooki Messengeris saadud sõnade kohta 15 minuti jooksul pikemad tekstid, kogus need kokku – 123 sõna, samapalju tekste – ja koondas raamatuks.

Ja minu absoluutne lemmik Eesti lastekirjanduses «Külaskäik», milles Saar jutustab vanaema kaotanud poisist, kes läheb seiklema õuna ussiauku. See teos on lausa deleuze’ilikult haruline ja hargnev. Samas ka üdini antisaarelik. Igatahes olin pärast lugemist suures vaimustuses, vist suuremaski kui laps, kellele sai see ette loetud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles