ARVUSTUS ⟩ Laura ja Osvald veerand sajandit hiljem

Piret Kalda ja Tõnu Oja duettmängus on tore, et mõlemad tegelased äratavad poolehoidu, kumbki on naljakas ja tänu sellele tõsiseltvõetav inimene. FOTO: Hannes Villemson Foto: Hannes Villemson

Peter Quilteri näitemänge on siinmail lavastatud varemgi. Näiteks «Hiilgav!» Ita Everiga ebalaulja Florence Foster Jenkinsi rollis (lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater 2009) või libreto muusikalile «Boyband» (lavastaja Andres Dvinjaninov, Endla 2012). Komöödiateatri lavastus «Lumevangis» on sõbralik, sümpaatne, heas mõttes pretensioonitu meelelahutus. Esietendused sobisid hiilgavalt lumerohkesse talve. Publikumenu ei näi raugevat, suur hulk etendusi on Eestis ringi rändava teatri mängukavas praegu aprilli lõpuni.

Tekst on kirjutatud 2020. aastal, koroona-lockdown’i ajal. Autor viib kokku kaks esmapilgul vastandlikku inimest, vaatleb ja vaeb privaatsuse ja üksinduse piire. Õnneliku või enam-vähem sinnakanti lõpu lootus heljub õhus kui lumehelbeke. Tegu on romantilise komöödiaga, kuigi lumetorm passiks ka kurjakuulutavaks situatsiooniks, nagu krimiklassikast teada. Agatha Christie «Hiirelõksu» laval siiski ei nimetata, teatriajalooliselt oleks see lõbus.

Egon Nuteri lavastuse trump on osatäitjate valik. «Lumevangis» mängivad Piret Kalda ja Tõnu Oja. Nende kahe pärast tahan alati teatrisse tulla. Praegusel juhul saab publikumagnetiks särav partnerlus. Iseäranis vaatajatele, kes enam-vähem näitlejate eakaaslased.