Kunstnik, kes ei lasknud nõukogude võimul ennast segada

Modernistlik tühjuseesteetika kohtub armeenia-pärsia folklooriga: kaader Sergei Paradžanovi tähtsaimast teosest «Granaatõuna värv». Foto: Kaader filmist

Artise kinos tähistatakse sel nädala armeenia-gruusia-ukraina suure filmimehe Sergei Paradžanovi 100. sünniaastapäeva (õige kuupäev oli küll 9. jaanuaril) ja näidatakse tema tähtsamaid filme. Kuna teda teatakse vähem kui võiks, oleks igati asjakohane teda natuke tutvustada.

Kui kujutada ette olemuselt ja välimuselt üht stereotüüpset kaukaasia kunstnikku, siis arvan, et Sergei Paradžanov (1924–1990) sobiks selleks väga hästi. Paks habe ees, silmad põlevad peas, juttu saadavad ägedad žestid, kui vaja, tõmmatakse särk seljas lõhki.

Filmid olid tal muidugi kõike muud kui stereotüüpsed. Vähemalt need filmid, mida ta luges n-ö enda filmideks, ja selles mõttes võiks tema debüüdiks lugeda «Kadunud esivanemate varje»(1964). Tema filmid on talle ainuomased ja nagu ta ise on öelnud, kui proovida teda matkida, ollakse kadunud. See võib tõsi olla.