ARVUSTUS ⟩ Vastutus ja mälestused ajasillal

Tänu loobumisele kirglikust armastusest jääbki see tugev ja tõeline tunne Robertit (Tarvo Sõmer) ja Franscescat (Ülle Lichtfeldt) elu lõpuni saatma. Foto: Jüri Vlassov

«Madisoni maakonna sillad» köidab ennekõike jõulise ja sihiteadliku lavastajanägemusega. Rakvere teatris esmakordselt töötav Artjom Garejev sõnastas oma eesmärgi «AK» intervjuus: «Oli vaja leida lahendus, kuidas sentimentaalsest loost teha terav, aus ja tõetruu lavastus.» Tulemus on Garejevi käekirjale ülimalt iseloomulik, mõjub nagu jätk lavastusele «August: Osage’i maakond» (Vene Teater 2022). Huvitava kokkusattumusena on mõlemast materjalist tehtud film Meryl Streepiga peaosas.

Kui Tracy Lettsi «Augustikuus» aimubki suhetes kurjust ja teravust, siis «Madisoni maakonna sillad» tundub mälupildis õrnem või leebem. Lavastuse žanriks aga sobiks «karm melodraama», kuigi see kõlab oksüümoroni moodi. Melodraama ja karmuse ühisosa loob perfektselt Natalja Dõmtšenko muusikaline kujundus, mille tundepinge on niivõrd intensiivne, et muusika mängiks nagu näitlejad üle või näitlejate eest. Rosita Raua stsenograafias ja Elisabeth Kužovniku videokujunduses on läbivaks motiiviks fotod, sest katusega sildu pildistav Robert Kincaid on professionaalne fotograaf.

Lavastus rõhutab meespeategelase rindepiltniku sleppi, ootuspäraselt põimuvad armastus ja sõda. Esimese vaatuse lõpul näeme palavikulises tempos välgatavaid sõjafotosid, mustvalgeid, veripunaste laikudega – ja vaheekraani taga kumamas armastuse (h)alastus, haprus, hellus, kaitsetus. See mõjub valusalt, isegi lohutult: sõda on tugevam kui armastus.