ARVUSTUS ⟩ Kibemagus «Elu ja armastus» teeb «Tõele ja õigusele» silmad ette

Tammsaare ekraniseering «Elu ja armastus» jutustab Irma ja Rudolfi abielu loo. Foto: Filmikaader

Helen Takkini täispikk mängufilmidebüüt «Elu ja armastus» rikastab põnevalt Tammsaare algupärast romaani, pakub arvestatavat konkurentsi Tanel Toomi suurfilmile «Tõde ja õigus» ning suudab täita ka ühe praegu laiutava tühimiku Eesti filmis. See on psühholoogiline armastuslugu, mis kuulab tundlikult ära abielusuhte kummagi poole ning asetab selle suhte oskuslikult ajaloolisse konteksti.

Sageli kolivad inimesed mujale elama ja uut elu otsima seepärast, et nad jooksevad millegi eest ära või hoopiski seepärast, et nad jooksevad millegi juurde. Karolin Jürise mängitud Irma kohta võib öelda, et mõlematki. 1933. aasta varasuvel, kui filmikaadrid looduse värskest ja lopsakast õitsengust kõnelevad millegi uue algusest, kolib Irma maalt linna. Sisimas loodab loomingulise hingega, luulet kirjutav Irma leida linnas leida võimalusi eneseteostuseks, teisalt pelutab teda mõte maale kinni jäämisest ning sealse rutiini raskusest. Linna jõudnuna leiab Irma tööd koristajana trükikojas, mille omanik Rudolf (Mait Malmsten) palub teda peagi koju isiklikus teenijannaks. Õige pea löövad mõlemas lõkkele tunded ning algab armusuhe, mis kasvab edasi abieluks. Nagu ühest tähenduslikust armastusfilmist ootaks, mõistab «Elu ja armastus» lahti harutada põhjused, miks peategelased teineteisest sisse võetud on. Teisalt isegi abiellumise järel virvendab nende vahel ärev kõhklustunne, justkui varjaks Rudolf endas tumedamat poolt, mis tal suhtele lõplikult pühenduda ei lase. Loo arenedes võtab «Elu ja armastus» üha tugevamalt tragöödia mõõtmed, sedastades, et kuniks inimene ei suuda armastada iseennast, ei suuda ta võtta vastu ka teise inimese armastust. Sellest tulenev äng kandub edasi ka järgmistele põlvedele, tänaste meeste ja naisteni.