ARVUSTUS ⟩ Kohtumiseni eluvalede kohvikus

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Copy
Kursusekaaslased saavad laval kokku ja räägivad eimillestki: Harriet Toompere (Cora) ja Tiina Tauraite (Denise).
Kursusekaaslased saavad laval kokku ja räägivad eimillestki: Harriet Toompere (Cora) ja Tiina Tauraite (Denise). Foto: Andra Seepter

Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad… Nood William Butler Yeatsi luuleread ongi jälle platsis, kui püüan sõnastada Priit Pedajase lavastuse «Lähenemine» järelmõju. Ehkki seda luuletust lausuti draamateatri väikses saalis hoopis teises Pedajase lavastatud iiri loos: Brian Frieli «Igatsuse rapsoodias» (2021).

«Lähenemise» õdus publikumagnet on kolme kursusekaaslase kokkusaamine: Hilje Murel (Anna), Harriet Toompere (Cora) ja Tiina Tauraite (Denise) lõpetasid 1998. aastal lavakooli XVIII lennu, kursuse juhendaja Priit Pedajas. Esietenduse põhjal tundusid kolme naise rollid mõneti ootuspärased, tuttavliku moega. Mark O’Rowe’i näitemäng mõjub üsna kummalisena, kuna mitte kui midagi justkui ei toimu. Kolm naist, kel ühine minevik, kaks neist on koguni õed, saavad aeg-ajalt kokku. Kusagil kohvikus. Kohtutakse pooljuhuslikult ja kahekaupa, kolmandat mainitakse, välditakse, klatšitakse. Dialoogid kulgevad kuidagi sihitult, hõredalt, katkendlikult, kompavalt, räägitakse eimillestki. Krista Kaera tõlge toonitab triviaalsust, kuni tegelaste sõnavara ahtus hakkab närvidele käima: kui ikka mitukümmend korda kuulda sõnu «kuradi» või «kuradima» ja «hüva», muutub sünonüümitus üsna tüütuks. Liiatigi ei mõju selline sõnavalik eesti keeles kuigi orgaanilise ega kõnekeelsena.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles