Kunstikoguja Indrek Orro: ma ei tegele kunsti kogumisega

Indrek Orro oma kogu näituse avamisel. Kui ta oma tegevuses üldse mingit ruumist väljuvat suuremat sotsiaalset missiooni näeb, siis laiemalt teadvustada, et kunst on osa loomulikust elukeskkonnast. Foto: Endel Apsalon

Erakogude eksponeerimise traditsioon Eestis on vastuoluline – ühest küljest on meil sellele lausa eraldi spetsialiseerunud Mikkeli muuseum, teisest küljest kiputakse leidma, et mõni metseen keerab asja üle vindi, või veel hullem, hakkab lausa iseennast kureerima.

Olgu siis tegu ärimehe või meditsiinidaamiga, linnalegendid oma kunstivara aupaistel peesitavatest kogujatest on kerged tekkima. Karuteene teevad sellised legendid aga mitte kogujale, vaid kogu kunstile laiemalt – arusaam, mille asjus vajaks osa siinseid asjatundjaid ehk järeleaitamistunde, et vaadata tagasi kunstiajaloo ja/või edasi lääne poole. Institutsioonikriitika pole kurjast, aga see peaks olema konstruktiivne ja heatahtlik. Indrek Orro erakogu näitus «Kolm üheskoos» positsioneerub selles plaanis justkui süsteemiväliseks. Tema kogu ei teeni mingeid ambitsioonikaid eesmärke ja edevus on viimane asi, mida talle endale ette heita. Ka kiusatus otsida kogust või näituselt narratiivi või tagamõtet on pigem tühi töö ja vaimu närimine.