ARVUSTUS Vargamäe tegevuskunstnik Indrek Paas ajab kodustel juhtme sassi

Meelis Oidsalu
, Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja
Copy
«Tõde ja õigus V» Endlas: Märt Avandi Mäe Andreses pole seda nurgakristlase kurjust, mis ta raamatus väiklaseks muudab. Ja 21. sajandil kõlbab tal ka teksajakki, tõsist töömeheriiet kanda.
«Tõde ja õigus V» Endlas: Märt Avandi Mäe Andreses pole seda nurgakristlase kurjust, mis ta raamatus väiklaseks muudab. Ja 21. sajandil kõlbab tal ka teksajakki, tõsist töömeheriiet kanda. Foto: Gabriela Urm

Ingomar Vihmari «Tõe ja õiguse» V osa ootamatult helge ja õhulise lavastuse laadi kohta võiks öelda «dialoogikava lauludega».

Üsna ootamatult ei kuule etenduse ajal näitlejate sulnis esituses sugugi ainult Eesti muusikat, ka Aafrika ja Brasiilia laule on eestindatud ja naljakal kombel kõlavad valitud lood üsnagi eestipäraselt. Kui tavaliselt on koorilaul eesti teatri lavastustes sätitud lõppu, et juhatada publik enne lahkumist veidi härdama olekuni (lisab nähtule sügavusemuljet), siis seekord esitab koor alguses kohe mitu rahvalikku lugu. Vallatustest oma kunstilise kreedo teinud Vihmarilt oleks võinud oodata isegi Vargamäe elu ainelist levimuusikali. Aga täitsa traditsioonilises võtmes, lihtsaid ja leebeid dialooge esitasid Vargamäe tegelased laulmise vahepeal. Näitlejate valikul rolli oldi vanuselistest piirangutest loobutud ja kummalisel kombel harjus sellega üsna kiiresti, kui Andrus Vaariku Indrek Märt Avandi mängitud Andres Paasi isaks kutsub. Tinglikkuse-reeglitega on üldse nii, et kui need laval piisavalt selgelt kohe alguses kehtestada, siis on vaatajal kergem nendega kohaneda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles