Heili Sibrits arvustab: Estonias toimus maagiline riitus, kus jõud ühendasid iidsed ja uued jumalad

Kas panite tähele, kuidas sini-must-valgelt kadusid mustad pilved? Kaebliku, nukra ja kohati palvet meenutanud kontserdikava lõpus anti meile lootust. Seda lootust oli võimalik tajuda läbi kogu kava, ent siiski ka tänavu saab küsida, et kas valu, ohked, igatsus ja vaev on meie pidupäevade kohustuslik tonaalsus? Kusjuures minule see kontsert väga meeldis!

Jaan-Eik Tulve ja Maria Petersoni kava Eesti Vabariigi 106. sünnipäeval oli hõrk, võiks isegi öelda elitaarne. Kindlasti õnnestunult kokku põimitud, näidetes meie kultuuri kõrget taset, aga kõik see kokku viib taas mõttele, et ehk oleks õige aeg (uuesti) läbi arutada, et kellele ja mis eesmärgil meil 24. veebruaril uhke kontsert-etendus korraldatakse.

On see saalis viibijatele või televaatajatele? On see loojatele endile või publikule? Kas on soov tutvustada väga laiale auditooriumile meie kultuuritegijate eetilisi, esteetilisi ja isegi religioosseid eelistusi, pakkuda Eestimaa igas kodus võimalust saada osa tipptegijate esituses külluslikust kultuuripärandist ning uusimast loomingust?