/nginx/o/2024/02/24/15910356t1h7215.jpg)
Sotsiaalmeedia lõi lõkkele juba siis, kui Eesti vabariigi 106. sünnipäeva kontsertetenduse teleülekanne oli jõudnud kesta vaid mõned minutid.
Sünge, morbiidne, matuseline, leidsid ühed. Tahaks midagi lustakamat, sünnipäevasemat, lootsid nad. Teised jälle leidsid, et kord aastas, oma isamaa sünnipäeval võiks ka 45 minutit kõrgkultuuri välja kannatada.
«Olen kurb,» kirjutab Sakarias Jaan Leppik oma Facebooki kontol. «Sest inimesed, kes on eesti matusest saanud kogemuse, mis kõverpeeglis, ongi õnnetud ja näevad kurba olevikku. Ja sisimas ootavad rõõmu kehutavat riigimelu. Sest nad vaatavad enda ümber olevaid indikatsioone võrdluseks võttes. Aga enda ümber ei pruugi vaadata kaugele ja näha perspektiivi. Elus ja surmas.
Omamoodi indikaator oli see tänavune aastapäevakontsert. Kes rõõmutsevad kavast ja seda ülesehitavaist numbreist. Kes vaatavad oma «eestlaslikku» vaadet: jälle kurbus, surm ja viletsus.
Olen kurb. Sest inimesed, kes on «eesti matusest» saanud kogemuse, mis jäänud kinni nende kõverpeeglisse, ongi õnnetud. Ja näevad nii kurba olevikku. Ja samas ootavad rõõmu kehutavat riigimelu...Ehk lihtsalt meelt lahutavat lusti võimalust kasutades.»
Ligi sada kommentaari postituse all lahkavad, kuidas etendusse peaks suhtuma. Üks tabavamaid märkusi tuli selle etenduse lavastanud Maria Petersoni sulest:
«Kunagi oli Tõnu Õnnepalul ilus vastus küsimusele….Mida te tunnete, kui keegi tuleb teile tagasisidet andma? Kuulan rahulikult, mida inimene endast räägib.»
Tiina Jõgeda kirjutas: «Kui just otsida allusioone eesti teatrist, siis – Jaan Toominga «Põrgupõhja uus vanapagan», ja tüvitekstina see sobiks ju meiega ka. Kvaliteetne, kompaktne, sügav. Ega meist ikka Rio karnevali välja ei pigista. Eks neid pesni-pljaski estraade tule suve poole küllalt.»
Võru Kreutzwaldi kooli muusikaõpetaja Kadri G Laube aga näeb tumedamaid toone: «Minu jaoks oli kontserdi meeleolu kokkuvõetav sõnaga lein – siis käivad emotsioonid üles-alla, pigem on tooni andmas sügavmust kui helehall. Matus on juba veidi helgem, selleks ajaks on selgeks mõeldud ja üles otsitud helged momendid, mida meenutada jne. Aga sünnipäev on ju pidupäev, siis tahaks rõõmustada, tantsida, naerda, olla uhke...»
Laulja Lauri Saatpalu aga teatab: «Sellepärast ei tasu kurvastada, et etendus per**e läks, ikka juhtub. Kellel ei lähe. Pole hullu!»
Kunstnik Lembit Küüts näeb ikka ajaloolist tausta: «Kõrgkultuuri on vaja. See arendab inimese tundeid ja meeli. Aga ka sellel on erinevaid võimalusi. Pidupäevalist ja kurba. Arvestades meie kokkupuutumisi pidupäeva tähistamisega saksa ja slaavi ning skandinaavia traditsioonide laadis, siis puhkpillimuusika, võidumarsid, massilaulud jne on kõrtsilaulude kõrval kindlal kohal õllepidudel. Kõrtsilaulude viisid on paljude võimsate riikide riigihümnide alusehituseks. Ma ei hakka nimekirja lisama, kes teab, see teab.»
Suhtekorraldaja Janek Mäggi üritab vaidlejaid ühe laua taha tuua: «Kõik oli wägga wäärikas ja 106 aastasele noorukile kohane. Ma hindan saavutust väga heaks. Lummav, ole õnnelik. Kurvad olgu need, kes tahtsid wiina kõrwale sylti. Aga said kena kunsti. Nii hoida ja edasi panna! Austan!»