Kuritöö ja omakohus Sass Henno uues romaanis: vägistamisohvrid hakkavad libahunti jooksma?

Mullu novembris esitles Sass Henno Tallinnas Nõmmel ühes mahajäetud majas oma raamatut «Vanaema», mille ta kirjutas enda sõnul selleks, et juhtida tähelepanu kümnetele tuhandetele seksuaalkuritegude ohvritele, keda ühiskond märgata ei taha. Ja kümnetele tuhandetele toimepanijatele, kes enamuse hoiakute tõttu segamatult uusi kuritegusid saavad sooritada. Foto: Sander Ilvest

Viimasel ajal ei ole ükski raamat minus nii palju vastuolulisi tundeid tekitanud kui see.

Sass Henno romaani «Vanaema» panevad raamatupoed krimikirjanduse alla, kuid kriminaalseid sündmusi kajastav lugu ei ole üles ehitatud traditsioonilise krimiloona, kus õiguse kaitsjad püüavad kurjategija kinni ja annavad õiglase kohtu kätte. Romaan jutustab rängast isikuvastasest kuriteost, sellele järgnevast omakohtust ning nende kahe sündmuse vahele jäävast teadmatust-hoolimatust kitsarinnalisusest nii inimese kui ka võimu tasandil.

Lugedes Henno pikka ja põhjalikku järelsõna, saan aru tema mõttest ja eesmärgist, kuid samas tundub mulle, et kui sündmuste käivitajaks olnud lugu oleks edasi arendatud klassikalise krimiromaani vormis – eeskujulik ja pühendunud uurija, kurjamite kättesaamine, nende ülestunnistus ja õiglane karistus –, oleks see eesmärki märksa paremini täitnud ja nii mõnedki senini jaanalinnu kombel pea liiva alla peitnud ametnikud võinuks sellest ehk mingi positiivse impulsi saada.