Andrus Karnau teatriauhindadest: turvaline, vaata et üliturvaline valik

Tõnis Niinemetsa Onu Bella. Foto: Alana Proosa

Kui lugesin teatriauhindade nominentide nimekirja, oli esimene mõte, et see on turvaline valik, isegi üliturvaline.

Lavastajaauhinna nominendid esindavad kahtluseta Eesti teatrikunsti professionaalset paremikku. Need on suured lavastused, nii mahult, teema ajatuselt kui ka osatäitjate soorituse taseme tõttu. Lavastajaauhind mõõdab töö haaret ja suurejoonelisust. Nomineeritud lavastused on eranditult aukartustäratavalt meisterlikud. Vene teatri lavastust ma pole küll kahjuks näinud, aga usun, et žürii asjatundlikkuses pole ka sel puhul põhjust kahelda.

Aga ometi tuleb tunnistada, kui olin lavastajaauhinna nominentide nimekirja läbi lugenud, oli mu reaktsioon pigem viisakas peanoogutus. Valik polnud üllatav, sellele ei tahtnud vastu vaielda ega kordagi tekkinud küsimust, oot, mida žürii küll selles lavastuses leidis? Kui kasutada sõnavara, mida tarvitab kultuuriministeeriumi komisjon, mis hindab erateatreid, polnud lavastajaauhinna žürii kunstilisi riske võtnud.

Lavastajaauhinna nominatsioonid liiguvad vana sissetallatud mugavat rada. Esiteks on kõik nominendid mehed. Naissoost lavastajad on teatriauhindadel tõrjutud eriauhinna kategooriasse. Nii ootab seal oma preemiat Laura Jaanhold särava ja huvitava lavastusega «Kurjus». Kertu Moppeli «Onu Bella tähestikku» pole üldse nimetatud. Moppeli asemel on märgitud aga hoopis meesterahvas, sest Draamateatri peanäitejuht Hendrik Toompere jr on saanud eriauhinna kategoorias nominatsiooni põhjendusega: riskijulge ja sotsiaalselt tundliku repertuaari kujundamise eest.

Samuti pole tähelepanu saanud, jällegi naine, Anu Lambi lavastatud «Ukraina avastamine» (lavakooli ja Ekspeditsiooni ühistöö).

Sveta Grigorjeva «Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada» on tõrjutud kuhugi, kus formaalselt on tõesti tema koht – tantsulavastus.

Ene-Liis Semper seisab nominentide real koos Tiit Ojasooga, mitte iseseisva lavastajana, vaid ikkagi koos mehega, olles samal ajal ka kui reeglit kinnitav erand.

Vahemärkusena, arusaamatu on, et miks «Macbeth» pole nomineeritud muusikaauhindade kategoorias. Või tegelikult on ka see lihtsalt seletatav, sest traditsiooniliselt jagavad muusikaauhinna omavahel Vanemuine ja Estonia. «Macbeth» on minu meelest ooper, moodne ooper, kus küll ei laulda, on vähe originaalmuusikat, aga see-eest miksitakse Lepo Sumera sümfooniaid, lisatakse sinna Jay Schwartz ja luuakse midagi, mis läheb südamesse ja jääb meelde. Olari Eltsi ja ERSO loominguga võrreldavat lavastust pole Eesti ooperiteatris ammu nähtud. Ardo Ran Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan» jaksaks ehk Eltsi/Schwartzi/Sumeraga sammu pidada.

Lavastaja auhinna nominentide tööde ideed on mugavalt traditsioonilises võtmes. Kuningatapp, kodanlase mõõdukalt amoraalne elu, holokaust ja kummardus nõukogude okupatsiooniga kohanenud kommunistidele ning veelkord natse ja kommunistidest okupante. Ükski neist lavastusest ei püüa ebamugavaid, laua alla pühitud teemasid päevavalgele tuua.

Lavastused, mis võiks teoreemilik-väikekodanlikku idülli rikkuda, on nominatsioonide hulgas pühitud kuhugi äärealade kategooriaisse või jäetud nimetamata. Näiteks VAT teatri «Vivaarium» on saanud nominatsiooni etenduskunsti kategoorias. Kuigi on see on tähelepanuväärne lavastus, siis jah, ta ei mahu traditsioonilisse ettekujutusse teatrist.

Eripreemia on olnud mitu aastat huvitavate lavastuste mugavaks peitmispaigaks, kuhu saab nad silma alt ära panna. Mullu sai eripreemia «Café Théâtral», tunamullu «Kui tuled, too mul lilli». Kumbki võiks väärida Eesti tähtsaimat teatriauhinda, lavastajapreemiat, aga nad on selleks liiga ebaharilikud, liiga ebatraditsioonilised, liiga teravad ja liialt kinni selles, mis sünnib siin ja praegu. 

Aga huvitavad ongi mu meelest lavastused, mis ei taha kuhugi sobituda, sest nad ei jäta külmaks, nad sunnivad mõtlema, ärritavad ning ajavad vahel ka vihale.