ARVUSTUS ⟩ Kuidas jääda ellu maa peal, kui vanaema läheb taevasse

«Mo Mamma» on nagu segu leinamissast ja improteatrist. Foto: Filmikaader

Eeva Mägi esimene täispikk mängufilm «Mo Mamma» tantsib joone peal, mis lahutab tegelikkust ja väljamõeldist. Ja selle tantsu jaoks ei olnud raha eriti vajagi.

Režissöör Eeva Mägi jõudis oma lühifilmide ja dokumentaalidega Eesti filmisõprade seas tuntust koguda juba kaua enne seda, kui tal «Mo Mamma» näol esimene täispikk mängufilm valmis. Tema mullu kinodes jooksnud mustvalge dokfilm «Kellele ma naeratan?» rääkis poisist, kes püüab leppida vähihaige ema kaotamisega. Samuti on Eeva Mägi silma paistnud lühifilmidega nagu «Kolmapäev», kus nukrutsev Meelis Rämmeld igatseb saare peal taga lahkunud kallimat, ning fantaasiahõnguline «Maakohus», milles lahutav abielupaar astub kohtulahingusse keset Eesti loodust.

Teisisõnu, lähedase lahkumine ja sellega kaasnev lein, aga ka peresisesed võimumängud on Mägi filmidest korduvalt läbi jooksnud, ja sageli on tema lood raamitud müstilise rohelusega. «Mo Mamma» toob need motiivid kokku tunniajaseks eksperimentaalfilmiks, kus Eva Kolditsa ja Helena Lotmani mängitud ema ja tütar valmistuvad vaimselt vanaema surmaks ühes veeäärses majas. Samal ajal jõuavad haripunkti ka nende vahel pikalt küdenud pinged, kui hingekaevust hakatakse üles tõmbama ebamugavaid noorusea mälestusi ning vaadatakse igatsevalt tagasi vanaemale, kelle naeratus mõjus kui kumav latern keset traumast kantud üleskasvamist.