Bret Easton Ellis – kirjanik, kes aitab mõista Donald Trumpi

Patrick Bateman (Christian Bale) tutvustamas «American Psycho» (2000) filmiversioonis oma lemmikmuusikat. Muidugi CD-lt ja läbi kõige uuema tehnika. Foto: Kaader filmist

Igav on siin maailmas, härrased. Selle lausega ühe Gogoli novelli lõpust võiks ilmselt kokku võtta ameeriklase Bret Easton Ellise kirjandusliku aegruumi. Mitte et ta raamatud igavad oleks, vaid igavusele kui fenomenile antakse neis ülistiliseeritud kuju.

Ellis saab täna 60-aastaseks. 21. sajandil pole ta kirjanikuna üldiselt enam kõige teravamas vormis olnud. On keskendunud ka muudele asjadele. Säutsunud Twitteris, kirjutanud filmistsenaariume, ka teeb ta populaarset podcast’i.

Need on muidugi ka rohkem 21. sajandi tegevused kui kirjanik olemine. Isegi kui olla üks selline kirjanik, kellel on olnud popstaari magnetismi, kelle raamatute avansid on olnud seitsmekohalised ja kes on elanud sex, drugs & rock’n’roll-elu. Aga ikkagi kirjanik. C’mon nagu. Kirjanik.

Tema kolm 21. sajandil ilmunud raamatut ei kuulu autori paremate hulka ja peamiselt püütakse neis vana suppi (mis kahjuks ei ole hernesupp) uuesti üles soojendada (2005 ilmunud «Lunar Parki» siiski üksjagu hinnatakse, see on ilmselt ka tema kõige mitte-ellislikum ja «täiskasvanulikum» teos).