ARVUSTUS Elutuluke võbeleb mustas metsas ja noateral

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Copy
Indrek Sammuli Tolja süütab lavastuse vältel 10–11 korda tiku ja vaatleb leeki, ilma et ta kordagi tõeliselt suitsetaks. 
Indrek Sammuli Tolja süütab lavastuse vältel 10–11 korda tiku ja vaatleb leeki, ilma et ta kordagi tõeliselt suitsetaks. Foto: Siim Vahur

Esmakohtumine Valgevene autori Konstantin Stešiku näidendiga «Tikud» oli sügisel 2019, kui festivali Kuldne Mask raames toimus teatrilaboratoorium «Kaasaegne venekeelne dramaturgia noorte Eesti lavastajate eskiisides».

Johan Elm lavastas katkendi, Indrek Sammul oli ka tookord Tolja osas. Mängiti järvestseeni ja lõppu, surma ja elu õhuke piir jäi saladuslikuks. Ja maailm oli viis aastat tagasi teistsugune.

Stešiku tekst võib pealispinnal näida olustikuline, aga pole seda, Johan Elmi lavastus ei ole ammugi. Tinglikkust toonitab Eugen Tambergi lavaruum, näeme vaid üht reaalset ust, millest keegi ei sisene. Viimaks, koos ruumilise üllatusega, lisandub teine uks, mis jäetakse tähenduslikult paokile, vastusena luulereale «… su järel sulgus uks». Proloogi videos vilksatavad kõik tegevuspaigad, nii reaalsed kui eksistentsiaalsed, nii hundi kui koera jälgedega. Edasine jääb vaataja kujutlusvõime hooleks.

Tagasi üles