/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934213t1h2357.jpg)
Eesti vanim tegutsev meesnäitleja, pühapäeval 85. sünnipäeva tähistav Peeter Jürgens alustas Ugalas tööd 1965. aastal, mis teeb kokku juba 191 rolli. Neist seni viimasega, Abramina «Meie klassis», kandideerib ta meeskõrvalosatäitja auhinnale. Kohtume Peeter Jürgensiga Viljandis tema kodus, mis ei asu Ugala teatrist eriti kaugel. Hommik on üle hulga aja taas päikeseline. Peeter Jürgens istub, seisab, vehib kätega ja teeb nägusid. Ta räägib oma kutsumusest ning elust. Tal on, mida kõnelda, ja tema jutule pole vaja vahele küsida.
Väga raske materjal
Päikest pole ikka nii kaua näinud, enne seda oli see hirmus kaamos. Pime ja masendav. Täiesti polaaröö! Mulle kaamos ei meeldi, aga elasin üle ja ei ole viga. Siin ma nüüd olen. Muidugi kahju, et eile õhtul need vägevad virmalised nägemata jäid.
Täna mul teatrisse minekut ei ole, homme jälle. Mängime Tallinnas Kumus «Meie klassi». Sõidame kell 15 välja ja õhtul saab siis jälle tööd teha.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934219t1h118a.jpg)
«Meie klassi» on muidugi üldse palju kiidetud, aga ta on seda väärt ka. Ma nii lootsin, et lavastaja Tanel Jonas saab sellega parima lavastaja auhinna ja kandidaat ta nüüd ongi.
Et mina nüüd sinna sattusin, see oli ikka päris kõva üllatus. Me oleme kõik algusest lõpuni laval. Mina istun Ameerikas, teised on Poolas. Vaatan üle saali justkui nagu üle ookeani, et mis Poolas toimub ning olen nendega kirjavahetuses. Selles tükis on niimoodi.
Saal nutab
See on raske materjal, väga raske. Kolm pool tundi ja kõik pinget täis. Ükskord läks saalis tagapool üks naisterahvas hüsteeriasse. Nuttis ja... Kõrvalistuja rahustas, et läheme välja, aga ta ütles, et ei-ei, et ta saab kohe endast jagu. Seal toimub väga süngeid asju. Lõpp aga on nagu veidike helgem.
Seda aga, et publikust keegi tavatult reageerib, juhtub üldiselt päris sageli. Sõltub muidugi tükist. See, et publik saalis nutab, ei ole üllatav. See aga, et keegi saalis hüsteeriasse satub, on tõesti äärmuslik. Ta oli vanem naine, ilmselt tal oli nende asjadega mingit seos, mis sellise närviseisundi esile kutsusid.
Ma olen seda sageli näinud, kuidas inimesed nutuga reageerivad. Mängisime kunagi «Lovesongi», minul ja Luule Komissarovil oli seal väga raske osa. Meil oli pärast väga raske osast välja tulla. Rääkisime isekeskis, et oleks vist päästeamet vaja appi kutsuda, kes saalist vee välja tõmbaks. Kõik nutsid. Ta lihtsalt mõjus nii tugevasti hingele. Mina pole ise ka üheski tükis nii palju nutnud.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934223t1hf705.jpg)
Ei saa rollist välja
Aga eks selliseid asju ole väga paljudes tükkides ja kui näitleja on natuke liiga emotsionaalne, siis juhtub paratamatult see, et ta läheb tegelasse nii sisse, et unustab iseennast täiesti ära. Rolli sisse minekust on väga palju räägitud, aga väljatulek on ka vahel väga raske. Minul vähemalt on. Need tunded ja emotsioonid, mida etendusest saan, kui ikka on keeruline psühholoogiline osa... Sealt annab ikka välja tulla küll. Tükk aega kulub, enne kui mõju ära läheb.
«Meie klassis» ongi niimoodi. Esimesed etendused olid nii, et kui läbi sai, siis...
Füüsiliselt rasket ei ole mul seal midagi. Tulen lihtsalt ette, räägin teksti ja lähen istun siis toolile tagasi. Aga emotsionaalselt olin nii läbi, et kui etenduse ära tegin, siis ei suutnud ega tahtnud isegi kõndida. Kurnas vaimselt nii ära. Nüüdseks olen vähemalt ennast seal paika saanud ja oskan asja juba mõistusega võtta.
Kui lavakuju muutub järjest omasemaks ja kui ühildud sellega järjest rohkem, siis ei ole emotsionaalselt nii raske. Aga alguses, kui sellesse kujusse sisse poed, võtad tema maailma kõik endasse ja unustad kõik muu ära, on emotsionaalselt nii palju raskem. Hiljem läheb kergemaks. Ma ei tea, kas see see on õige või mitte, ma saan siin lähtuda ainult enda arusaamast. Teiste näitlejate eest ei julge rääkida, see on igal näitlejal omamoodi.
Lavastus «Meie klass»
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934224t1hf5ea.jpg)
- Autor Tadeusz Słobodzianek
- Lavastaja Tanel Jonas
- Lavastaja assistent Liis Aedmaa
- Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
- Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
- Valguskujundaja Mari-Riin Paavo
- Liikumisjuht Rauno Zubko
- Tõlkinud Hendrik Lindepuu
- Osades Terje Pennie, Alden Kirss, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Jass Kalev Mäe, Peeter Jürgens, Margus Tabor, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Aarne Soro
- Esietendus 16. septembril 2023 Ugala väikeses saalis
- Tanel Jonas on esitatud parima lavastaja aastaauhinnale ning Peeter Jürgens Abrami rolli eest meeskõrvalosatäitja aastaauhinnale.
Mõnikord juhtub, et ehk ei tulegi rollist välja. Ervin Abel mängis väga paljusid rolle, aga tema vist ei tulnudki Kiire osast enam kunagi välja. See kõik jäi talle nii sisse ja muutus lõpuks temaks. Kolleeg Luule kurdab ka, et teda nähaksegi «Õnne 13» Lainena kogu aeg. See on muidugi tore ka, kui inimesed nii armastavad.
Tegime kord Kuressaares «Vana õngitsejat». Läksime kolmekesi linna poodi: Luule, Arvo Raimo ja mina. Olime lavastuses põhitegelased ja käisime igal pool mujal ka koos.
Valime oma kaubad ära ja läksime kassasse. «Oi, Laine!» rõõmustas kassapidaja ja hakkas temaga rääkima. Räägib ja räägib. Ma siis proovisin vahepeal öelda, et meie oleme ka siin, aga meid ei pandud üldse tähele! Ainult Lainet.
Naersime pärast tükk aega, et vaat mis tähendab see, kui oled üle paarikümne aasta kellegi kodus televiisoriekraanil.
Alati ei ole aus
Kui ma pean ekraanilt enda tükke vaatama, siis ega see alati päris hea ei ole. Ma ju näen, kus ma valetan, kus ma ei ole aus. Ma saan sellest ju ise kohe aru.
«Sirelikassid» oli kunagi näiteks, mängisime seda vähe, ainult kaheksa etendust tegimegi kokku. Aga see oli minu jaoks lihtsalt selline tükk, et ma lihtsalt jumaldasin seda. Me õppisime seda kolm kuud, Peeter Tammearu lavastas.
Etendus on mul nüüd plaadi peal olemas, panin selle ükskord peale ja vaatasin. Kümne minuti pärast oli täiesti meelest läinud, et mina seal mängisin. Järelikult ma ei valetanud seal ning olin hingepõhjani aus. Ma olingi Hermann. Jõhker vanamees.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934220t1h8193.jpg)
Teater on hetke kunst. Inimene vaatab etenduse ära ja kui see teda puudutab, siis seisab paar päeva hinges. Kui näed kuulutusi, siis tuleb veel meelde, aga varsti on ta ajalugu. Ei jää temast midagi järele.
Veerand tooni ei sega
Ma siin vaatasin oma minevikku läbi ja jäin juhuslikult vaatama «Suveõhtu valssi», see oli kunagi 1982. aastal, üle 40 aasta tagasi. Nägin seal ühte noort meest, tohutud lokid peas, särtsu ja jõudu täis. Ja laulab ka! See olin mina. Mina, keda ma üldse lauljaks ei pea ja kes ma ei oska üldse laulda. Aga seal laulan ja veel kellega. Helend Peebuga laulame duetti, issand jumal!
Meenus, et ühel etendusel Helgi Sallo asendas Erika Torgerit ja vaatas akside vahelt. Mõtlesin, et issand, ma pean laulma ja Helgi Sallo vaatab pealt. Helend Peep laulab esimest, mida pean teist häält laulma. Minu arust oli võimatu laulda teise viisiga, kui keegi kõrval laulab. Aga sain hakkama.
Pärast ütlesin Helgi Sallole, et nii ei tohi noort algajat näitlejat ehmatada, kes pealegi laulda ei oska.
Hiljem laulsin «Kuldrannakeses» ka, pidin olema seal purjus peaga, voodiotsa najal naisele unelaulu laulma. Laulsin laulu ära, Üllo Kaur saatis orelil.
Küsisin pärast, et kuidas välja tuli.
Kaur vastas, et laulan ilusti, aga veerand tooni valesti.
Mina, et siis on hästi – see veerand tooni mind ei sega.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934228t1h5f52.png)
(Õlal) kandvad rollid
200 rolli mul päris täis veel ei ole. «Meie klass» on 191. lavastus, milles osalen. Roll ja osalemine on eri asjad.
Kui ma alguses teatrisse läksin, siis olid mul kõik rollid. Kasvõi üle lava minekud. Mõtlesin, et oi, ma olen teatris.
Kui mind palgale võeti, olin esimese aasta lõpuks osalenud juba üheksas lavastuses. Kandvas rollis.
Kõige raskem kandev roll oli siis, kui pidin Arvo Raimo õlale võtma. Tema mängis laipa. Pidin ta üle lava viima ja vahepeal korraks seisatama.
On episoodid ja on väiksed osad, kas need päris rollid on... Küllap on ikka. Kindlasti on veel vanu näitlejaid, kellel on neid veel rohkem, aga ma vanim tegevnäitleja selle pärast, et olen veel teatris palgal. Ma olen tõesti juba õige mitu aastat Eesti vanim tegevnäitleja olnud.
Iga asja jaoks on oma aeg. Mõtlen nüüd siin õudusega, et mul ongi praegu kavas ainult üks tükk, seesama «Meie klass», ja arvasin ausalt öeldes, et ehk sellega piirdubki, aga ei – kevadel paistab vist veel midagi.
Ma tahan teatris teha tööd nii kaua, kui olen vajalik. Mitte kauem. Kui mind enam vaja ei ole, siis ei taha ma seal olla niisama lihtsalt.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934229t1hf765.png)
Laval tuleb elada
Laval ei tule mängida, laval tuleb elada. Elada see iseenda sees kõik läbi. See oskus tuleb kunagi kõigil näitlejatel.
Mul oli esimene suurem osa Ardi Liivese «Poolteist päeva muret», mängisin Erika Torgeri armukest. Oi, mul oli kõik nii selge! See, kus pead pöörata ja see, kus naeratada. Ja kriitika pärast ütleb, et Jürgensi osatäitmine seisab vaevalt vee peal, aga eeldusi mängus on ja tubli töö korral võib temast asja saada. Ma oli nii hämmastunud, et mis, no ma mängisin ju nii hästi! Nüüd ma saan muidugi sellest aru. Hästi mängida võib, aga laval tuleb elada.
Mul on üldse see omadus, et olen küllaltki nõrga analüüsioskusega. Kõige raskem periood on algus, kus istutakse laua taga, loetakse tükki ja analüüsitakse. Ma lausa naudin neid, kes mu kõrval oskavad nii hästi analüüsida ja põhjendada, miks tekst on selline. Kui tekst on selline, et läheb endale – ma ei teagi, kuhu kohta ja tekitab mingisuguse emotsiooni, siis tuleb välja ka.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934230t1hfb23.jpg)
Edev prints
Ma pean end õudselt edevaks inimeseks. Tahan ennast näidata! Ma mäletan kõige esimest etendust, tulin Ugala teatrisse koletisena, kes muutub hiljem printsiks. Ma ei tea, kas ma olen nüüd printsiks juba muutunud või ei ole.
Tihti küsitakse unistuste rolli järele. Mul on see vastus selge. Minu unistuste roll on see, mida ma parasjagu õpin. Ma unistan sellest, et see tuleks mul hästi välja. Ma pole elu sees tahtnud Hamletit mängida ega midagi muud, mis ei kuulu minu külge.
Eks see ole igal inimesel omamoodi, aga näitlejad on edevad, tahavad laval olla ja tahavad mängida. Neile pakub see naudingut ja kui nad suudavad publikut köita ning pakkuda ka neile naudingut, siis on see tipp.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934222t1hfca3.jpg)
Õige teater
Väga raske ütelda, milline see õige teater peab olema. Minu arust peab seal kõike olema. Süngust ja lõbusust. Kõike peab olema. Kogu aeg midagi sünget ei taheta ka muidugi vaadata, aga kogu aeg lõbusat ka mitte.
Lõbusat asja on hea mängida. Kohe mõnuga mängid vahel, see on nii hea!
Kunagi tegime Astrid Reinla tükki «Koduabiline». Mängisin seal natuke imelikku koduabilist. Küll kriitikud riidlesid, et midagi hullemat pole olemas. Aga me mängisime seda ligi 150 korda täissaalidele, kusjuures kriitikud ise olid ka saalis ja naersid kaasa. Vaat selliseid asju on juhtunud.
Pikk teater
Praegu on üldse palju pikki etendusi tulnud, «Klassis» on ka esimene vaatus ligi poolteist tundi, koos vaheajaga ligi kolm ja pool tundi. Ning seal on kõik näitlejad algusest lõpuni laval. Alguses mõtlesin küll, et oi pagan, aga lõpuks ei saa üldse aru, et nii pikk oli.
Ma olen selles tükis oma mõtetega nii sees, et kohati tulevad pisaradki silma. Mõtled ennast nende sündmuste keskele ja elad kaasa. Aga kui laval oled, siis ei saagi väljas olla ja siis aega ei märka. Vahel tunned ennast halvasti, midagi valutab kuskil. Lähed lavale ja mitte midagi ei ole viga, täiesti terve!
Ma olin kunagi oma kasuisa viimase minuti juures haiglas koos emaga. Siis, kui ta tegi viimase hingetõmbe. See oli Viljandi vanas haiglas. Ta tõsteti kanderaami peale ja paluti aidata teda surnukuuri viia. Võtsin raami eest, ema tagant kinni ning viisimegi ta surnukuuri. Õde kõndis kõrval. Ja ma mõtlesin, et püha taevas, mul on õhtul «Veli Hennu» etendus, komöödia. Aga tegin ikkagi selle ära.
Nii et kui vaja, siis kaob laval valu ja kaob äng. Ega tegelane tea minu probleemidest mitte kui midagi.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934226t1h3093.jpg)
Mikro võrra paremaks
Kuidas teater saab elu paremaks või vähemalt talutavamaks teha? Teater koputab inimese hinge, eks see peaks ikka mingisuguse jälje jätma.
«Meie klassi» kohta olen kuulnud, et nii võimas tükk on, et kolm päeva läheb mööda, aga ikka mõtled selle peale. Tähendab, jälg jäi ja see peaks inimese olekule mõjuma. Muutub mingi mikro võrra paremaks. Või vahel halvemaks, pagan seda teab. Tore oleks, kui niimoodi ühiskonda tervikuna mõjutaks. Näitekunst ongi inimese parandamiseks mõeldud.
Ei tea, eks ma olen kehv filosoof. Üksinda muidugi filosofeerin kõvasti.
Palju on küsitud, mis see elu mõte on. Ei teagi, olen ise ka sellele vastust otsinud. Elu mõte on aga kindlasti see, et mitte halba teha. Tuleb elada normaalset elu, mitte nii nagu... Hea küll, tänapäeva ei puutu.
Aga see on küll jubedus, mis toimub. «Meie klassis» ütlen: «Peatselt lahkume me kõik siit ilmast. Ma kirjutan selleks sulle, et sa ei tunneks ennast üksi siin arusaamatus maailmas.» See käib täpselt tänase päeva kohta! See maailm on arusaamatu. Miks on maailm selline, miks on maailm nii kuri?
:format(webp)/nginx/o/2024/03/08/15934221t1h14ec.jpg)
Õnnelik inimene
Olen kogu aeg rääkinud, et olen õnnelik inimene ja ma olengi tõesti õnnelik inimene. Mul on õnnelik elu olnud.
Olen noorest peale hakanud tegelema sellega, mis mulle on rahuldust pakkunud. Ma ei pea iga päev rütmiliselt ühte ja sama liigutust tegema.
Olin ükskord maal, ämm elas Võhma taga. Külamehed tulid kokku, hakkasime juttu ajama.
Räägime elust ja ilmast ning äkki üks küsib, et kuule Peeter, kus sa töötad.
Ütlesin, et töötan teatris, olen näitleja.
Ta siis ütles, et einoh, seal sa teed ju palagani, aga kus sa ikkagi päriselt töötad ja kust palka saad.
Kui raske oli mul talle selgeks teha, et teatris on töö ja väga raske töö. Üliraske töö. Aga et see pakub mulle naudingut. Ma elan iga päev uut elu, teistsugust elu. Teise inimese mõtetega, teise inimese tunnetega.
Palagani tehakse tänapäeval riigikogus. See on küll õudne. See on halb teater. Jube teater. Seal on mõned minu jaoks need kõige hullemad palaganimeistrid.
Peeter Jürgens
- Sündinud 10. märtsil 1939 Tallinnas.
- 1947 kolis Viljandisse.
- 1973 lõpetas Viljandi õhtukeskkooli.
- 1973–1975 õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis (tööstus- ja tsiviilehitus).
- 1958–1963 kinomehaanik, elektrik, sidesõlme tööline.
- 1963–1965 Viljandi kultuurimaja kunstiline juht ja peotantsuõpetaja.
- 1966–1994 ja alates 2000 Ugala näitleja.
- 1994–2000 eraettevõtja.
- Teinud Ugala laval 191 rolli.
- Valgetähe V klassi teenetemärk, parim meespeaosa, kaks Viljandi linna teatripreemiat ja elutöö preemia, kaks Ugala publikupreemiat, kolm Ugala kolleegipreemiat, Eesti NSV kultuuriministeeriumi teenetemärk, Eesti NSV teeneline kunstnik.