PEETER JÜRGENSI MONOLOOG ⟩ Nuttev publik pole haruldane, aga hüsteeriat kohtasin esimest korda

Eesti vanim tegutsev meesnäitleja, pühapäeval 85. sünnipäeva tähistav Peeter Jürgens alustas Ugalas tööd 1965. aastal, mis teeb kokku juba 191 rolli. Neist seni viimasega, Abramina «Meie klassis», kandideerib ta meeskõrvalosatäitja auhinnale. Kohtume Peeter Jürgensiga Viljandis tema kodus, mis ei asu Ugala teatrist eriti kaugel. Hommik on üle hulga aja taas päikeseline. Peeter Jürgens istub, seisab, vehib kätega ja teeb nägusid. Ta räägib oma kutsumusest ning elust. Tal on, mida kõnelda, ja tema jutule pole vaja vahele küsida.

Väga raske materjal

Päikest pole ikka nii kaua näinud, enne seda oli see hirmus kaamos. Pime ja masendav. Täiesti polaaröö! Mulle kaamos ei meeldi, aga elasin üle ja ei ole viga. Siin ma nüüd olen. Muidugi kahju, et eile õhtul need vägevad virmalised nägemata jäid.

Täna mul teatrisse minekut ei ole, homme jälle. Mängime Tallinnas Kumus «Meie klassi». Sõidame kell 15 välja ja õhtul saab siis jälle tööd teha.

«Meie klassi» on muidugi üldse palju kiidetud, aga ta on seda väärt ka. Ma nii lootsin, et lavastaja Tanel Jonas saab sellega parima lavastaja auhinna ja kandidaat ta nüüd ongi.